Rapla Keskraamatukogu

Jaapan, 1957. 17-aastast Naoko Nakamurat ootab korraldatud abielu isa äripartneri pojaga; see kindlustaks nende perele Jaapani ühiskonnas vajaliku staatuse. Kuid Naoko südame on võitnud Ameerika meremees ja abielu temaga saadaks pere häbisse. Siis aga toob ootamatu avastus endaga kaasa kujuteldamatud valikud, mille mõju ulatub üle aastakümnete tänapäeva Ameerikasse. Sureva isa eest hoolitsev Tori Kovač leiab kirja, mille sisu seab küsimärgi alla kõik, mida ta isast, endast ja oma perest seni on teadnud. Tõeotsingud viivad naise teisele poole maakera Jaapanisse, kus tal tuleb rahu leidmiseks minevikuga silmitsi seista. Raamatu kaks lugu on omavahel seotud. Loeme kahest naisest, kellest ühes peavad võitlust süda ja tavad ning teine saab teada kodu tõelise tähenduse. „Naine valges kimonos“ on ilukirjanduslik teos, mis toetub tegelikele sündmustele. See on ka kirjaniku isa lugu armastusest, perekonnast ja kannatustest. Naoko on isepäine ja julge ning usub, et kuulama peab eelkõige oma südame häält. Kahjuks tuleb tal oma valikute tõttu silmitsi seista karmide kaotustega. Tori on ajakirjanik, kes elab Ameerikas. Ta jätab hüvasti oma sureva isaga ning avastab, et too on tema eest nii mõndagi varjanud. Tori tahab iga hinna eest isa mineviku kohta rohkem teada saada. Raamat on inspireeritud teise maailmasõja sündmustest. Sel ajal tuli ette palju armulugusid Ameerika sõjaväelaste ja kaunite Jaapani neiude vahel. Rassidevahelistele suhetele vaadati väga halva pilguga ning nendest suhetest sündinud lapsed enamasti ellu ei jäänud, kuid need lapsed elavad nende olemasolu teadvustamise kaudu.

Slovaki juurtega autor Ana Johns õppis ajakirjandust ja töötas enne kirjutama hakkamist üle kahekümne aasta kunsti vallas. Teos on tema esimene romaan, mis köidab lugejat üle aegade. Eelmise raamatuga mõneti sarnane on järgmine teos. Neid ühendab sõjajärgne aeg – 50ndad ning meeste tugev domineerimine, mis ei anna ruumi naise enda otsustele ega tahtele.

Romaani sündmustik rullub meie ees lahti 1957. aasta maikuus Pariisis, mil Teise maailmasõja haavad on alles paranemas ja Alžeeria sõda eskaleerumas. Saffie, salapärane ja habras saksa tütarlaps, saabub flöödimängija Raphaëli majja. Raphaël palkab noore naise endale koduabiliseks, kuid on temast niivõrd võlutud, et teeb talle õige pea abieluettepaneku. Kui Raphaël palub Saffie’l viia oma flööt parandusse ungarlasest pillimeistri Andrási juurde, võtab nende kõigi elu ootamatu pöörde. “Ingli märk” on lummav romaan armastusest ja reetmisest, minevikupainetest ja nendega toimetulemisest, sellest, kuidas suur ja väike lugu, ajalugu ja inimsaatused tihedalt ja paratamatult põimuvad.

„Ingli märk“ on hästi kirjutatud ja tõlgitud ja väärib seetõttu Eesti lugeja tähelepanu. Kannatusi ei saa võrrelda on romaani moto. Hustoni raamatus on Saffie selgelt kõige suurem kannataja. Ta kannatab mõõtmatult rohkem kui teised tegelased, kes on mehed. Siin avaldab ennast kirjanik kui feminist. Naise karistamine vägivallaga on romaani meestegelastele vahend, millega kaosesse pööratud maailmas korda luua. See on aeglaselt kulgev lugu. Autor võtab justkui lugejal käest kinni ning viib endaga kaasa valusale teekonnale. See on romaan, kus pehmemad, vaiksemad hetked vahelduvad õhku ahmima panevate valusate momentidega. Kindlasti kiitused raamatu tõlkijale. Keel on eriliselt “õhuline”, isegi luuleline kohati. Kokkuvõtteks on see raamat, mida nautida, ehkki on valus lugemine.

Nancy Huston on sündinud 1953. aastal Kanadas Calgaris, 1973. aastast elab ta Pariisis. Ta kirjutab peamiselt prantsuse keeles, tõlkides oma teoseid ise ka inglise keelde. Hustonilt on ilmunud 16 romaani. Tema looming on pälvinud mitmeid mainekaid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmunud romaan “Murrangujooned” ja esseeraamat “Loomispäevik”.

“Kõik need südamesopid” on psühholoogiliselt peen armastuslugu rikka töösturi pojast Ludovicist ja tema naisest Marie-Laure’ist. Paari elu koos Ludovici isa Henri, tolle naise Sandra ja teener Martiniga kulgeb vääramatu argisusega seni, kuni saabub elegantne Fanny, Marie-Laure’i ema, kelle isiksus ei jäta ükskõikseks ei Ludovici ega tema isa Henrit. Françoise Sagan (1935-2004) sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga “Kurbus kummaline tunne”, mille ilmudes oli ta kõigest 19-aastane. “Kõik need südamesopid” on Sagani viimane romaan, mis leiti pärast tema surma ja mille avaldamine 2019. aastal kujunes üheks Prantsusmaa kirjandusilma suursündmuseks. Kuigi lõpetamata, on see oluline tükike Sagani kaalukast loomingust ning läbi ja lõhki intelligentne, sarkastiline, toretsev ja häbitu.

Eesti keeles on varem ilmunud Sagani teosed “Tervitan sind, Kurbus. Eriline naeratus” (1960), “Kas te armastate Brahmsi” (1975), “Segiaetud voodi” (1994), “Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees” (1995).

Oma kuuekümne seitsmenda sünnipäeva eelõhtul 14. mail 1886 istub eesti ajakirjanduse isa, laulupeotraditsiooni algataja ning tulevase Eesti hümni sõnastaja Johann Voldemar Jannsen Tartu kodus, sirvides nooruses kirjutatud Pärnu päevikut „Diarium“ (1850–1861). Tal on seljataga kaks ajurabandust. Tütar Lydia (Koidula) vaevleb Kroonlinnas surivoodil. Jannsen ise koos naise Emiliega on noorima poja Eugeni ning ta abikaasa Olga hoole all. Päeviku lugemisest hargneb Jannseni pihtimuslik sisekõne teekonnast tagasi lapsepõlve, noorusesse ning küpsesse meheikka, kõigi nende tegude juurde, mille läbi sai eestlastest rahvus.

Sada kolmkümmend aastat pärast Johann Voldemar Jannseni sündi, 15. mail 1949 viib nooruke naine Johanna Koitla oma poja Reinu Pärnu III lasteaeda, mis asub Jannseni kooli- ja kodumaja kõrval, jagades sellega ühist õue. Algab autorimina pikk ja siiani kestev teekond Jannseni äratundmiseni.

Rein Veidemanni viiendas romaanis põimuvad otsekui Möbiuse lehena eesti aja- ja kultuuriloolised seigad ning tegelased elu- ja omaelulooliste sündmuste ning kogemustega. Selle üle valitseb võimalikkus. Võimalikkus kui küsimus Vändra karjapoisi Jaan Jenseni tõusmisest Eesti rahva juhiks, Johann Voldemar Jannseniks. Võimalikkus kui vastus tema hingeelus toimunule. Ja lõpuks võimalikkus kui kirglik lootus, et jõudmine Jannsenini ei oleks ainult teadaoleva kordamine või mõne uue varjundi avastamine, vaid et see oleks üks lõik eestlaste põlvkondi ühendavast eneseleidmise teest. Neid võimalikkuse küsimärke võib raamatust veel leida.

Jannseni päevik „Diarium“ ilmus eesti keeles 20 aastat tagasi (2001) Malle Salupere tõlkes Pärnu muuseumi väljaandena ning sisaldab üllatavaid paljastusi, mõttekäike ja seoseid. Neid kahte raamatut oleks huvitav paralleelselt sirvida.

„Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Peagi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutuse seista enda eest ning valida armastuse.

Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud Neshovi-raamatutega, mis on mitmete auhindadega pärjatud. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).

Armastuse ja huumoriga kirjutatud südamlik lugu ühe mehe üllatavast eneseleidmise teest läbi seikluste, mis annavad ta elule uue mõtte. Viiekümnene ja lahutatud, on ta hiljuti teada saanud, et pole oma tütre Gudrun Waterlily bioloogiline isa. Ta on vajunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud kogu elujõu. Hooldekodus oma seniilset ema külastades mõtleb Jonas vargsi, kuidas, millal ja kus end oma viletsusest vabastada. Et tema ainus tütar ta laipa leidma ei peaks, otsustab Jonas, et kõige parem on surra välismaal. Kaasas vaid tööriistakast ja vahetusriided, lendab ta nimetusse riiki, kus õhus on tunda möödunud sõja hõngu. Ta broneerib toa väikeses väheste külalistega hotellis Silence. Seal elades saab ta aru teiste inimeste armide sügavusest, hakates samal ajal oma hingehaavu uues valguses nägema. Tähistamaks elu lõpmatuid valikuid, muutusi ja teist võimalust, on „Arm“ innustav lugu mehest, kogukonnast ja teekonnast läbi meeleheite sügavuste elu mõtte taasleidmise poole.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, miks ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr.

„Arm“ on Islandi kirjaniku ja kunstiajaloo professori Auður Ava Ólafsdóttiri (sünd 1958) viies romaan. Teos on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Miks seavad inimesed luureandmete kogumiseks oma elu ohtu? Kuidas tagavad luureteenistused, et agendid teevad seda, mida nemad soovivad ega reeda neid? Milline on täiuslik luuraja? Erinevate riikide praegusi ja endisi agente intervjueerinud Michael Smith loob mitmekihilise pildi sellest, miks spioonid spioneerivad, mis neid motiveerib ja mis muudab nad efektiivseks. Armastus, seks, raha, patriotism, risk, seiklus, kättemaks, sisemine sund, õige asja ajamine… Autor jutustab suure hulga spioonilugusid, nii kuulsaid kui ka senitundmatuid, agentide enda inimlikust vaatepunktist. Lood on valitud nii, et näidata, miks luuraja luurab ja mis paneb inimese oma kodumaad ja sõpru reetma.

Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. „Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi. Raamatusse on koondatud subjektiivne valik saadetest ja sarjadest, mis olid mõnes vallas esimesed, üllatasid uudse lähenemisviisiga, saavutasid erilise vaatajamagneti maine või avasid mulle vahetu tegijana oma olemuse,» lisab autor selgituseks. Siia on koondatud 101 märgiliseks saanud saadet ja sarja Eesti teleajaloost, päris algusest tänase päevani. Esindatud on nii riigitelevisiooni kui erakanalite toodang ja jutustatakse saadete valmimise lugusid, räägitakse karismaatilistest saatejuhtidest ja taustatiimist. Raamatu kirjutamise algusest on juba mõndagi muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas “Eestimaa uhkus” uute tegijatega “.Öö-TV” otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud.

Krista Kaer soovitab: “Kui meil on juba olemas 65 aastat eesti teleajalugu, siis annab sealt välja sõelata põnevamad saated ja ka need, mis on huvitavad veel praegugi. Väga hea ja ülevaatlik raamat, aga mitte kuiv ja hillitsetud, vaid lõbus ja elav, nagu teatavasti peab olema ka üks hea telesaade.”

Merle Karusoo subjektiivne dokumentaarium teeb ukse lahti ja lubab ühte õhku hingata inimestega, kes tegid toona teatrit ja teevad praegugi. Samas äratab ta ellu ka paljud need, keda meie hulgas enam pole. Eelkõige muidugi Panso, kelle päikeselise ja energiast pakatava lennuka teatrimehe kuvand sai elu lõpuaastail tumedaid toone juurde.

„Panso tuli teatrist ära, tuhmus. Kui polnud enam märatsevat vitaalsust, energiat, kui polnud enam ümber ei sõpru, ei jüngreid… Ometi tundub just see aeg – esimesest infarktist 1973. aasta alguses kuni surmani detsembris 1977– ilus ja hirmuäratav nagu päikeseloojang. Ajal, mil Panso kirjutab siin raamatus tsiteeritud kaarte, olid veel ütlemata kõik need suured, ilusad ja õiged sõnad, mida jätkus küllaga pärast tema surma. Seepärast jutustavad kaardid pigem üksindusest, valust, mahajäetusest – ajast, mil ta nii väga puudust tundis elu hoida aitavatest sõnadest. Ja mina olen üks nendest, kes ei osanud talle neid sõnu ütelda. Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole, ometi on tema pärand läbi töötamata. Mina seda lünka ei täida, mina kirjutan oma võlast. Siin raamatus on palju juttu paljudest inimestest ja ma tean, kui ebamugav on leida oma nime trükituna. Olen püüdnud, et see poleks liiga ebamugav.“ Merle Karusoo.

„Panso eluõhtu, aga võib-olla üldse ta olulisemaid lavastusi on „Ehitusmeister Solness” ja „Tants aurukatla ümber”. Esimene on ta kõige isiklikum lavastus. Nagu Ibsengi, pidas ta siin kohut iseenda üle ja püüdis oma eluvalikut põhjendada. Kord tulin teda otsima Salme tänava koledasse saali, kui näitlejad olid peale proovi juba lahkunud ja ta seisis üksi tühjal laval, ning pärast rääkis minuga kõrvalkoridori rahutus tühjuses. Terav valus selgus jõudis minuni: ta on ise see Solness! Tal ei õnnestu iial omi trolle projitseerida Heino Mandrisse (kes Solnessi mängib)! Panso oli loodud olema üksi.“ Lea Tormis.

„Panso oli uuesti IV haiglas. Samal ajal oli lavakunstikateedri juubel. Panso ei saanud minna. Ta oli paigutatud eraldi ruumi ja ma pole Pansot kunagi nii kurvana näinud. Ta rääkis ainult kateedrist ja kateedrist, et kateedris on pidu, et tema ei saa sinna minna ja tema ei saa olla kohal. Ja siis tekkis mul mõte: kirjuta kiri, ma viin neile! Panso sattus sellest nii elevusse… Panso kirjutas pastapliiatsiga paberile – üks kord, teine kord, kolmas kord. Mõnel paberitükil on näha, et tal on vist olnud väga kurb. Viisin need kirjad kateedrisse.“ Mari-Liis Küla.

Autori, kirjastuse Tänapäev pikaaegse juhi ja kogenud tõlkija esimene jutukogu, kus on vähe pretensiooni ja kunsti tegemist kunsti pärast – teost kannab jutustamisrõõm. Tegelased põrkuvad, imestavad üksteise veidruste üle ning lähevad siis õlgu kehitades laiali ja naasevad igapäevase elu juurde. Tuleb esile tõsta Tauno Vahteri oskust pinget ja pinevust üleval hoida isegi siis, kui mitte midagi ei juhtu.

Tuntud režissöör leiab inspiratsiooni ootamatust kohast. Noormees kohtub tundmatu lihatootega. Kiiritusravi patsiendid vaatavad moodsat kunsti. Naine, kes armastab betooni ja kala. Hästi kavandatud enesetapul võivad olla soovimatud tagajärjed. Korteriühistu muretseb kõlbluse pärast. Nende ja raamatu ülejäänud lugude ühendavaks elemendiks on põgusad või juhuslikud kohtumised, millest võivad tekkida veidrad kogemused ja üllatavad tagajärjed. „Pikaajaline kokkusaamine“ ajab mitmes kohas muigama. Parimaks kõhukõverdajaks on „Urmas läheb koopasse“. Seega julgeks „Pikaajalist kokkusaamist“ soovitada lausa hea tuju raamatuks, nagu rõõmsad kollased kaaned juba vihjavad.

Nende kaante vahele on üheksa Eesti teadlast koondanud ülevaate kõigest, mis seostub tuumaenergeetikaga. Siin on kirjas selle sünnilugu ja kasutuselevõtt; toimimispõhimõtted ja kasutusvaldkonnad; eri põlvkondade reaktoritüübid, nende ohutus ja tulusus. Tähelepanu all on Eestile lähimad tuumajaamad ja ümberkaudsete maade kogemused. Selgitatakse radioaktiivsete jäätmete olemust, käitlemist ja ladustamist. Kuidas kustutada inimeste ja masinate üha kasvavat energianälga nii, et tulevastele põlvedele säiliks osagi siinsest puutumata loodusest ja planeedi ressursid ei hävineks? Tuumaenergeetika on üks enamlevinumaid puhtaid energiaallikaid, millest ei saa sellele põletavale küsimusele lahendust otsides kuidagi mööda vaadata. Millised on selle väärtused, ohud ja keskkonnamõjud?

Raamat on Eestist lähtuv ülevaatlik sissejuhatus hämmastavasse, suurte võimaluste, kuid kahtlemata ka paljude vastuoludega energialiiki. See on hariv infoallikas, et pidada ühiskonnas teadmispõhist arutelu tõsiste tulevikuvalikute teemal. Kogumiku üks tegijaid, toimetaja Mihkel Loide on Rapla taustaga.

See hoolikalt koostatud, rohkete värvifotode ja kaartidega varustatud valik 500 jalutuskäigust aitab rändajal avastada maailma suurimate kunstnike, kirjanike ja muusikute kirevat pärandit. Siin on kultuuriliselt olulisi ja looduslikult kauneid radu mitme kontinendi matkaradadel, maakohtades, rahvusparkides, metsikul maastikul ning suurlinnades. Retked on lühikestest jalutuskäikudest ühepäevareisijatele kuni mitmepäevaste matkadeni neile, kes otsivad tõsisemaid väljakutseid. Ükskõik, kas uidata Rooma tänavail Raphaeliga, matkata Yorkshire´i nõmmedel õdede Brontëdega või liikuda mööda Mississippi jõge koos Mark Twainiga, raamatus leidub kogu vajalik informatsioon huvitava teekonna planeerimiseks ajaks, kui saame taas reisida. Jalutuskäikude taga olevad lood lähendavad meid isiksustele. Raamat on koostatud maailmajagude järgi.

Ilukirjandus

Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Shaun Bythell ostis ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu. Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad. Raamatus on kirjeldatud raamatupoe argielu ühe aasta jooksul. Kena ja rahulik, kuid samas põnev kulgemine raamatulettide vahel annab justkui hingerahu ja samas ka lootuse, et lugemishuvi ei kao veel niipea. Raamatu järg „Raamatukaupmehe pihtimused” on peagi lugejatele olemas ka Rapla Keskraamatukogus.

Jess sõidab koos oma kümneaastase pojaga Prantsusmaale, et veeta suvepuhkus päikesepaistelises Dordogne’is, kus tema endine elukaaslane Adam on avanud taastatud Château de Roussignolis luksusliku hotelli. Jessil on aga teine, palju olulisem eesmärk – et Adam hakkaks armastama oma poega.
Naistemehena tuntud Adamil pole aga mingit soovi oma elustiili muuta. Jessi see ei üllata, aga William, kelle jaoks Adam on kiiresti muutunud iidoliks, tahab isaga aina rohkem aega veeta.
Ülimalt naljakas ja täis suuri lootusi, jutustab raamat naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma. See oli liigutav, siiras ja kaasahaarav lugu perekonnast ja armastusest, aga samas ka elu valusamast poolest, kui lähedast tabab raske haigus. Haigus, mis lõpuks mõjutab tervet perekonda. Hoolimata sellest oli raamat elurõõmus ja helge ning näitab, et alati on lootust.

Aastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut.
Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele. Tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest.
Romaan “Kus laulavad langustid” on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu. Mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime. Raamat on olnud raamatumüügi edetabeli tipus ka Eestis. Pikk järjekord raamatukogus hakkab leevenema.

„Ei suuda sõnadega väljendada, kui väga see raamat meeldis. Oleksin tahtnud, et see kestaks igavesti!”, on öelnud lugejad.

Üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal jäetakse ühel talvel Londoni tänavatele maha väike tüdruk. Keegi saladuslik võõras lapsendab ta ning tüdrukust saab järgemööda varas, sõber, muusa ja armuke. 1862. aasta suvel, kui ta on just saanud 18-aastaseks, viibib ta koos grupi kunstnikega ühes kaunis majas, mis paikneb Thamesi jõe ülemjooksu vaikses käärus. Majas kasvavad pinged ning ühel palaval pärastlõunal kostab lask. Üks naine on tapetud, teine kaob ning tõde juhtunu kohta kaob ajapragudesse.

Möödub rohkem kui sajand ning paljud võõrad külastavad Birchwood Manorit, kuid maja ei reeda toimunut, enne kui sinna satub veel üks noor naine, kes vajab selgitust omaenda perekonna saladusele. Kui „Kellassepa tütre” saladus vähehaaval paljastuma hakkab, saame teada nende inimeste lood, kelle elud on olnud selle härrastemajaga seotud 1862. aasta saatuslikust päevast saadik. Põnevalt üles ehitatud ja mitmekihiline raamat annab  tunnistust autori, Kate Mortoni oskusest paeluvaid lugusid jutustada. Kate Morton on sündinud Lõuna-Austraalias ja üles kasvanud Queenslandi mägedes. Ta on lõpetanud ülikooli teatrikunsti ja inglise kirjanduse alal. Tema romaane on avaldatud paljudes keeltes sh viis raamatut eesti keeles.

Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga. Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Armastuse ja kättemaksu nimel ollakse kõigeks valmis. Mõni ema võib oma isekuse ja valelikkuse tõttu lapse elu veel aastakümneid hiljemgi mõjutada. See oli huvitav ja kohati kurb lugemine. See haarab kaasa ning ei lase lahti.

 Maggie O’Farrell  on nüüdisaegse Iiri kirjanik. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018).

Seda raamatut lugema hakates on esimesest leheküljest saati selge, et tulemas on midagi head, mille endasse ahmimisega ei tasuks kiirustada. Aga see hea on samas ka raske, umbes nagu siis, kui seisad surnuaial, haua ees, aga samal ajal hakkab sadama õrna valget lund. Mudlum kirjutab kõige kardetumatest siin elus – vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav. Kõik need koledad teemad on ju tegelikult kõikjal meie ümber, aga meie püüame kramplikult kõrvale vaadata. Mudlum suudab kogu selle viletsuse kauniks, vapraks ja poeetiliseks muuta. Ma ei usu, et igaüks suudaks või julgeks katsetadagi.

Põimuvad saatused ja elukäigud, inimene katsub jõudu looduse ja lagunevate majadega. Elud mööduvad, asjad kuhjuvad, üks mälestus ajab teist taga. See on lugu vaimsest ja füüsilisest pärandist.Asusin lugema tausta uurimata, seega ütlen tulevastele lugejatele kohe ära, et see tädi Ellen oli päriselt olemas. Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine. Kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa.

Autori varasemad teosed:

• “Tõsine inimene”, 2014 (Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominent)
• “Ilus Elviira: burleskne jutustus”, 2015
• “Linnu silmad”, 2016
• “Ümberjutustaja”, 2017
• “Poola poisid”, 2019 (Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaat, Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat)

„Raamatu pealkiri ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses „Istume laua juures…”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud” sõnab autor. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest. Nende valitud kirjakohtadega ulatab kirjastus lugejale võtme avamaks ust Viivi Luige loomingu külluslikku aeda. Luige teostele on iseloomulik, et siin aeg kogu aeg liigub. Raamat on täis saladusi ja avastusi. Kui selle teose avate ja lugema asute, võib tekkida tunne, et see polegi raamat, vaid teie enda elu, nagu see kunagi oli, ja täna on.

Raamatu lõpus on avaldatud Viivi Luige loomingu bibliograafia.

Raamatu peategelane on maja, mis asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele. Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ühe maja ja tema elanike saatuse kaudu romaaniks kirjutanud sajandijagu Eesti ajalugu. Tõsielul põhinev, ajas hoogalt kulgev värvikate karakteritega lugu saab alguse 1907. aastal Viru kreisis, viib siis lugeja eelmise sajandi alguse Peterburi, et jätkuda 1912. aastal Tallinna külje all Nõmmel, ning jõuab läbi sõjaraskuste välja aega, mil kerkivad Mustamäe ja Õismäe. Maja pikaaegsed elanikud olid Rapla vallast Iira külast linna asunud perekond ning teoses on viiteid Raplale ja siinsetele oludele.

Juune Holvandus on Raplas elav ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

„Jalutasin kõigest ja samal ajal ei millestki mõeldes üle raiesmiku ja valmistusin peagi käsi pikalt välja sirutama, kui äkitselt riivas mu vaatevälja vasakut nurka kummaline tume kogu. Pöörasin pea ja nägin endast umbes 30 meetri kaugusel istuvat karu, kes mingil põhjusel vaatas hoopis teises suunas”, kirjutab Robert Vaino. „Juba märtsi lõpust hakkasin rabakäikudel astuma saapaninast laiemate jälgede sisse. Metsakuningas oli lõpetanud talveune ja küllap ajas tühi kõht looma liikuma”.

Raplas sündinud, koolis käinud ja siin elava loodusevaatleja ja matkajuhi raamat, artiklikogumik koondab endasse viimase kolme aasta jooksul ajakirjas Edasi ilmunud lood. Millest need räägivad? Ütleksin, et kodumaa loodusest, vaikusest, armastusest looduse vastu ja inimeseks olemise valust ja võlust. Loodan, et see raamat innustab minema matkaradadest kaugemale ja nägema looduses enamat kui vaid palgikoormat või muud füüsilist ressurssi. Ideaalis võiks see olla katse tugevdada lugeja ja looduse vahelist sidet. Aga karuga kohtumise juttu raamatus ei ole. Ehk järgmises, sest, see raamat on omamoodi soojendusharjutus suurema ja terviklikuma loo kirjapanemiseks. „Minu sees on juba aastaid küpsenud plaan kirjutada üks mitmekihiline lugu Eestimaa rabades uitamisest ja sellest, kuidas üldse noor mees otsustab ühel hetkel kontoritööst loobuda ja võtab enda missiooniks loodust inimestele lähemale tuua”, ütleb autor.

Teos on koostatud Margus Mikomäe järelhüüetest ja surma-teemalistest kirjutistest. Tegelikult räägib see raamat elust – voogavast, kirkast, mõnusast ja elusamast elust. Siin on 34 järelhüüet kultuuritegelastele (Andres Ehin, Lembit Ulfsak, Jaak Joala jpt), autori lähedastele ja puudele, enamasti ajalehes Maaleht avaldatud tekstid aastatest 2005–2019, sekka leiab sealt ka paar intervjuud ja kirjatükk Rapla linnas tapetud puudele.

Ajal, mil tuli end isoleerida elavatest inimestest, andis Kaarnakivi Seltsi kirjastus välja raamatu, mis toob rambivalgusse meie seast lahkunud. Tegu on viienda Mikomäe artikleid ja intervjuusid sisaldava kogumikuga ning kõik need on autor alapealkirjastanud kui „Koguja raamatud“.

„Surnute raamatut“ ei tasu peljata, kuna selle mõtteliseks teljeks pole üksnes surm. Seda kinnitab ka raamatu alapealkiri „Elu kiituseks“. Margus Mikomäe kirjutatu mõjub esmapilgul küll lihtsalt ja lakooniliselt, kuid tema kujundirikkad mõttekäigud, tuumakad võrdlused ja paradoksid lubavad sageli igast tekstilõigust või koguni lausest korjata üles mõne kaaluka mõtte või küsimuse, mille üle on hea pärast lugemist üheskoos edasi mõelda. Lahkunute järelehüüdeid lugedes võime ära tabada kirjutajale enesele olulised väärtused ning just see seob eri aegadel ajaleheveergudele kirjutatud hingestatud tekstid raamatus mõtteliseks tervikuks. Oskus märgata ja hinnata kõike enda ümber on üks olulistest eluväärtustest, kuna toob kaasa austuse kõige elava vastu. Kõige muu hulgas on Mari Ainso kujunduse ja raamatu kõneka fotovalikuga tallele pandud mälupildid valatud oma tagasihoidlikkuses lummavasse vormi.

Kohalikku koloriiti lisavad raamatule vihjed „ Raplas, Rapla rongis, Rapla lehes jt., lugu Rapla puudest.

Elulood

Peategelane on erakordse saatusega naine 20. sajandi Venemaa tormiste ajaloosündmuste keerises – vene päritolu aristokraat Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg ehk lihtsalt Mura. Eestis tuntud kui Jäneda viimane mõisaproua, oli Mura ühtaegu Briti salaagendi armuke, Maksim Gorki muusa, H. G. Wellsi kallim ja Londoni haritlaskonna loominguline innustaja. Ta suhtles 20. sajandi tõeliste suurkujudega: tsaari, Stalini, Churchilli, de Gaulle’iga.

Vene tsaaririigi jõukasse aristokraadiperre sündinud Murat näis ootavat helge tulevik. Bolševike revolutsiooniga aga variseb kogu ta maailm kokku. Samal ajal kui Lenini julmad politseiorganid tema peret ja sõpru taga kiusavad, armub ta meeletult Briti salaagenti sir Robert Bruce Lockharti. Kui aga too Venemaalt välja saadetakse, jääb Mura üksi. Ellujäämiseks saab ta loota vaid omaenda tarkusele. On neid, kes ülistavad selle naise õrnust ja vankumatut truudust. Teised omakorda mõistavad hukka tema valed. Kõik on aga nõus, et Mura kehastab Elu. Kuigi tal oli hulganisti suhteid, ei kattunud mitte kellegi kirjeldus temast kellegi teise omaga. Sõbrannad, abikaasad, armukesed, lapsed – mitte kellelgi ei olnud temast samasuguseid mälestusi nagu teistel, Mura oli mõistatuslik ja saladuslik.

Prantsuse kirjanik Alexandra Lapierre’i (snd 1955) sulest on ilmunud arvukalt romaane ja biograafiaid.

Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Ma olen sellest raamatust täiesti vaimustuses ja kiidan taevani. Lapierre on Mura eluloo kirja pannud ülima elegantsuse ja armastusega, ta rõõmustab ja elab kaasa oma kangelanna võitudele ja kaotustele. Sügavalt isikupärane raamat avab tugevalt Eestiga, Jänedaga seotud vapra ja julge naise elu.

1995. aastal ilmus eesti keeles Mura tütre Tania Alexanderi raamat „Lapsepõlv Eestis”

---

Järgmist kahte kogumikku tuleb vaadelda paaris, sest nende autor ja teema on samad.

Raamatus on 35 lugu naistest, kes on olnud seotud Eestiga ja meie ajalooga: siin sündinud, siin elanud või siin surnud. Autor Heili Reinart püüdis kirjutada lugusid, mis kõnetaksid võimalikult paljusid naisi. Kangelannade valik on meelevaldne. Paljud nendest naistest olid unustusehõlma vajunud: lugejad ei teadnud nende nimesid ega seda, millega nad olid tegelnud. Aga oli ka selliseid, kes on tänapäevani jäänud unustamatuks ja armastatuks.
Autor püüdis leida põnevaid, intrigeerivaid ja huvitavaid naisi võimalikult paljudelt elualadelt. Nii nagu naised iseloomult ikka, on mõnedki vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Nii mõnegi naise elu oli tragöödia või skandaal. Mõni vilksatas korraks kui särav komeet, intrigeerides meid siiani oma salapäraga, oodates enda avastamist. Teistest on kirjutatud pakse raamatuid, kuid ometi jätavad ka nemad võimalusi üha uuteks tõlgendusteks. Need naised väärivad mõistmist ja respekti. Lisaks Eestile viivad need lood sageli ka kaugetesse maailma nurkadesse. Naisi on sinna viinud nende ambitsioonid saada kellekski, ennast teostada suuremalt kui kohalikud kitsad olud võimaldasid. Neid on sinna pillutanud sõjad ja küüditamised, aga ka majanduslikud olud või suured tunded. Loe lugusid Barbara von Tiesenhauseni, nõid Kongla Anni, Elsa Wagneri, aga ka Maria Laidoneri, Ella Ilbaku, Dora Gordine, Miliza Korjuse ja paljude teiste erilisest elust.

Kaante vahelt leiad 50 naise eluloo, kelle saatus on rikastanud Eesti ajalugu. Nagu inimesed ikka, on mõnedki neist vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Kõik nad väärivad mäletamist ja austust. Muusad, võitlejad, kunstnikud, teadlased jt.

Reisikirjad

Eesti soolopurjetaja Uku Randmaa osales 2018. aastal ümbermaailma soolopurjetamisvõistlusel Golden Globe Race. Võistlusel, mis toimub alati samasuguste navigeerimisvahenditega, mis olid kasutusel siis, kui see 1968. aastal ellu kutsuti. Ei mingit moodsat tehnikat ega sidepidamisvõimalusi. Rääkimata võimalusest vahepeal end mõnes sadamas sirutada. Raamat on sümbioos kahest maailmast: merest ja mandrist, ka siseelust ja välistest tingimustest.
Karmil merel pidas Uku päevikut ja omamoodi merekaruelu elas samal ajal tema naine, Maibi, kes hoolitses nende pisikeste kaksikute, ühe tiineri ja terve kodu eest. Kui Uku hoidis merel lippu kõrgel, siis samal ajal tegi seda ka Maibi, kaks jalga kindlalt maa peal, sõna otseses mõttes. Selles raamatus põimuvad ja põrkuvad kahe inimese mõtted ja emotsioonid, sest kerge polnud kummalgi. Koorub välja ka suurem mõte – kui tähtis on armastus. Ja kuidas see püsima jääb, kui teineteisest nii kaugel ollakse.

 Üks neljakümnendate lõppu tuhisev paar teeb keskeakriisi ettekäändel tööga lõpparve, pakib seljakoti ja suundub täitma oma ammust unistust – reisida terve aasta. Sihtkohaks valivad nad Aasia, ärasõiduajaks kuraditosinareede, eelarveks 60 eurot päevas. Mida nad oma teekonnal läbi kümne riigi näevad ja kogevad, sellest raamat humoorikal toonil räägibki. On palju kirkaid looduselamusi, kohtumisi omapäraste kultuuride ja eksootiliste loomadega, aga ka ohtlikke olukordi. Nad seiklevad mitu nädalat tuk-tuk’iga ning söövad pardiembrüot ja kobrapeenist, ujuvad kõrvuti maailma suurima kalaga ja seisavad tossava vulkaanikraatri serval, näevad õõvastavat loomade ohverdamist ja saavad tunda laastavat maavärinat, suruvad kätt surnud mehel ja elavad üle hirmutava rolleriõnnetuse. Lugudele lisavad värvi 350 imepärast fotot.

K eavat koduks pidav Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Kord elab Margus Taimaal, nädala pärast tervitab Indiast, siis on ta juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, edasi on plaan põigata Jaapanisse ja sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi “Universaal Universum” varustaja, just seetõttu elab ta enamuse oma aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kargofirmadega, kembeldes tolliametnikega. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see naine laua peal? Miks teeb see ärimees nii ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale “jess” ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?

Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama. Kõik see juhtus enne koroonat. Viimase aasta on autor ilmselt pidanud kodukandis viibima.

Raamat vaatab värske pilguga ajaloolisi sündmusi, mis ühendavad kõiki maailma maid. See gigantlik maailma ajaloo ümberhindamine annab meile suurepärase pildi jõududest, mis on vorminud globaalset majandust ja poliitikat ning on nüüd Idas jälle võimsust saavutamas. „Siiditeed“ on üks viimaste aastate enim tähelepanu äratanud aimeraamatuid kogu maailmas. Sajandeid on läänemaailma peetud maailma jõukuse, teadmiste ja võimu kantsiks ja on seda palju sajandeid ka olnud. Kuid nüüd on kõigi pilgud suunatud itta, mille rahaline ja poliitiline vägevus on jõuliselt tõusuteel. Rahvusvahelises poliitikas, äris, kultuuris ja teaduses teevad ilma riigid, mis sirutuvad Ida-Euroopa piiridelt üle Kesk-Aasia kaugele Hiina ja Indiani. Algamas on uus ajastu ja sündmused kordavad jälle peegeldusena kõiki neid, mis on Aasias juba aastatuhandeid aset leidnud.

Autor Peter Frankopan töötab Oxfordis Worcesteri kolledžis vanemteadurina ja on Oxfordi ülikooli Bütsantsi-uuringute keskuse direktor.