Rapla Keskraamatukogu

Alljärgnevas loetelus on valik viimasel paaril aastal ilmunud ja Rapla Keskraamatukokku tulnud raamatutest. Enamikku nimetatud teostest on tutvustatud „Teetund raamatuga“ üritustel ja see on nimestiku koostaja subjektiivne eelistus. Siiski on püütud valida teoseid, millel ei ole pikka järjekorda, kuid väärivad lugemist. Raamatute järjestus on juhuslik.

Raamat ilmus kirjastuse SE&JS väljaandena, selle on koostanud Ela Tomson ning see sisaldab päevaraamatut, kirju, tõlkeid, aga ka luulekatkeid ja teisi tekste ning märkmeid. Teos ilmus autori 100. sünniaastapäevaks ja on saadaval viies Rapla maakonna raamatukogus. Trükise muudavad avaraks ja haaravaks täpsed inforikkad joonealused märkused, mille koostaja on toimetaja Sirje Endre. Must-valged pildid teoses on kõnekad ja suurepäraseid tekste toetavad. Teose lõpus olevale bibliograafiale tuleb samuti pilk peale visata; saab teadmise Valda Raua elutööst, mis kujundas eestlaste kirjanduslikke eelistusi.Valda Raud (1920-2013) oli silmapaistev ja kõrgelt hinnatud tõlkija, kelle vahendusel jõudis eesti keelde palju väärtteoseid inglise ja ameerika kirjandusest. Olgu näitena toodud Salingeri „Kuristik rukkis“, Lee „Tappa laulurästast“, Dreiseri „Õde Carrie“, Hemingway „Ja päike tõuseb“, Vonneguti „Tšempionide eine“ ja „Tapamaja korpus viis ehk Laste ristisõda“ ning Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruk“, Elioti „Veski Flossi jõel“ jt. Ikka oli ta tõlgitavatest autoritest vaimustuses ja jutustas lähedastele raamatuid ümber. Tõlgitud tekstides väljendub eesti keele ilu ja nüansirohkus, aga on säilinud kirjanike eripära.

Saladuslikel asjaoludel hukkub Kłodzko mägikülas üks mees. Tema naaber, Janina Duszejko, pensionärist õpetaja ja loomakaitsja, leiab juhtlõnga, millest räägib ka politseile. Aga keegi ei usu tema teooriat. Ent järgmise mõrva asjaolude tõttu tuleks hakata Janina teooriat tõsisemalt võtma. 2018. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide” on omalaadne kriminaalromaan ja ökotriller. Tokarczuki peategelane elab asunduses, millel pole nimegi, kuhu on jäänud vaid mõni üksik (pooltühi) majapidamine, üksildasel mägiplatool, sealtsamast jookseb Poola ja Tšehhi piir.
“Aja oma atra läbi koolnute kontide” ulatub hoiatusest kaugemale. Janina, oma tüdrukute eest kätte maksnud, läheb pakku, aga pakku minnakse selleks, et naasta. Ta ei ole üksi. Tal on sõbrad. Kunagi on ta ehitanud sildu. Enam ta seda ei tee. Ta maksab kätte.

Lahutusromaan, mahajäetud mehe rusudeks varisenud elu troostitu kirjeldus, ühtlasi tagasivaade ka sellele abielule. Keda teema kõnetab, sellele arvatavasti hea lugemine, vastasel juhul ehk jääb kaugeks. Vaatenurk on sedapuhku mahajäetud mehe oma. Ja kuigi naisest, Turidist, räägitakse palju, siis veidral kombel teda “lahti muukida” justkui ei õnnestunudki. Aga selles sünguses on soojust, huumorit ja sarmi, paljuski tänu autori keelekasutusele. Per Petterson (sünd 1952) on rahvusvaheliselt tuntumaid Norra kirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem 50 keelde ja teda on tunnustatud mitmete Norra ja rahvusvaheliste auhindadega. Romaani „Mehed minu olukorras“ peategelast Arvid Jansenit on nimetatud autori alter ego’ks, sest tema elukäik sarnaneb autori omaga. Petterson ise aga väidab, et Arvid Jansen on hoopis tema kaskadöör, kes julgeb teha asju, mida tema ei teeks ega julgeks.

Kanada proosakirjaniku uusim romaan. «Sõjakuma» asetab Teise maailmasõja järgse Inglismaa pulbitsevale taustale murdeea muretuse. See on lugu, kus teismelised õde-venda jäetakse vanemate poolt maha. Lastele ei räägita nende ema-isa tegevusest/saatusest midagi. Tüdruku ja poisi ümbruses nende kodus tegutseb galerii inimesi, kes lapsi hoiavad ja kaitsevad. Tasapisi saab nii mõnigi asi selgeks, näiteks see, et ema on seotud luurega. Ilmsiks tuleb ka see, kui mitmekihiline oli sõjajärgne maailm. Põnevas ajastuloos rullub lahti ühe põlvkonna minapilt. Suurepäraselt kirjutatud ja tõlgitud teos.

Nora Ikstena on sündinud 1969 Riias. Ta on õppinud Läti ülikoolis läti filoloogiat ning täiendanud end inglise keele ja kirjanduse valdkonnas Missouri ülikoolis. Oma suurimaks õpetajaks peab Ikstena Dzintars Sodumsit. Kes on Sodums? Dzintars Sodums (1922–2008) oli läti luuletaja, kirjanik ja tõlkija, kellel õnnestus Teise maailmasõja lõpul Kuramaa rannikult läände põgeneda.
Raamatus „Mees sinises vihmamantlis“ õpivad teineteist tundma Tebe ja Tütreke. Kas Tebe on Dzintars Sodums? Kas Tütreke on Nora Ikstena? Kas see on isa ja tütre suhe või midagi enamat? Vastuse võib leida Sodumsi (või ikkagi Tebe?) sõnadest: „Minu elu on pigem muinasjutt kui biograafia.“ Tegelasi on romaanis ainult kaks + mõned episoodilised. Võib öelda, et tegemist on huvitava koega armastusromaaniga, kus partnerite vanusevahe on mitukümmend aastat. Kuid seda võib võtta ka eriliselt kirjutatud südamliku biograafiana.

Teos on 1954. aastal sündinud tunnustatud Soome autori kolmas eesti keeles ilmunud teos. „Taevakumm“ on autori viieteistkümnes romaan. Raamatu tegevuspaigad on Saint Helena saar ja London 17. sajandil. Saarelt leiab astronoom ja loodusteadlane Edmond Halley endale terase pilguga abilise Anguse.
Kriitikud on öelnud, et selles romaanis on Soome kirjandus maailmakirjandus. Olli Jalonen pälvis raamatuga Finlandia auhinna 2018.a. (juba teist korda) ja nominentide hulgas on kirjanik varem olnud koguni viiel korral.
Olli Jalonen ütleb, et kirjutas „Taevakummi“ kolmkümmend aastat. Sest just nii ammu käis ta ise Saint Helenal ja saar võlus ta ära. Jalonen on avaldanud kümmekond raamatut, mis kõik oleksid otsekui ettevalmistus „Taevakummiks“. Nendegi teema on sageli väikese poisi mehekskasvamine, loodusteaduste ja üldse teadmiste koht ja areng. Raamat on korraga kõrge kirjandus ja põnev seiklusjutt. „Taevakummi“ jaoks korjus nii palju materjali, et autor kirjutas veel teisegi romaani samal teemal. Seal on Angus professor Halley assistent ja saab juba 14-aastaseks. Raamatu pealkiri on Merenpeitto ja seda eesti keeles veel ei ole.

Tõnu Õnnepalu
MUJAL KODUS

Kirjanik Tõnu Õnnepalult on ilmunud triloogia «Mujal kodus». Selles on romaanid «Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem», «Aaker. Muskoka, Ontario, CA» ja „Lõpmatus. Esimene kevad“. Need pole reisiraamatud, need on koharaamatud, ühest maailma kohast maailma ja iseendasse vaatamise raamatud. Võib-olla ka koduotsimise raamatud. Sest kus see inimese kodu siis õieti on, kas kuskil paigas maailmas, iseendas või hoopis kusagil sealpool maailma ja ennast? Kõigis neis mujal-kodudes kohtab muidugi ka nende paikade teisi asukaid: inimesi, taimi, loomi, linde, raamatuid, mälestusi, kummitusi ja muid vaime. Sest kõik paigad on ju asustatud enne meid.

Autor kirjutab raamatu saatesõnas: Olen sellest peale, mil Eesti Raadios hakati edastama hommikupalvusi, seega juba 30 aastat, olnud üks nendest, kes sellest võimalusest kinni haaras. Olen igal aastal pidanud 5-6 nädala palvused. Nende tekstidest on juba avaldatud kaks valikut – Arm ja aare. 7X7 hommikupalvust ning Teispool vaikust. Mõned hommikused meditatsioonid. See raamat on valik 2013-2019 peetud palvustest. Tekstid ei ole kronoloogilises järjestuses, need on varustatud pealkirjadega ja paigutatud sisult omavahel sobivatesse kobaratesse. Palvused ei ole liiga põhjalikud ja mõttekäigud on tihti teadlikult jäetud pooleli, et lugeja saaks ise edasi mõelda.

Rene Satsi (on kirjutanud veel „Minu Iirimaa”) ja tema kirjutistega on alati lõbus koos olla. Eriti lõbus on teistel siis, kui Renel läheb kehvasti. Siis saab lugeja naerda. Sel korral läks Rene vaatama, kui kehvasti läheb eksootilisel Sri Lankal: kodusõda, Tamili Tiigrid, vaesus. Aga tal endal läks veel palju kehvemini kui palju kannatanud Sri Lankal. Teda veetakse ninapidi, tüssatakse, lollitatakse, narritakse, talle tehakse tünga, virutatakse ta raha. Aga seda on väga lõbus lugeda ja saab jumalat tänada, et see sinuga ei juhtunud.

on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos, realistlik, emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav autobiograafiline romaan naisest, kes langeb depressiooni ja teeb enesetapukatse, ta päästetakse. See on autori ainus pikem proosateos, esikromaan, mis jäi ka viimaseks. Raamat on väga kaasakiskuv ja haarav lugemine.
Kirjaniku elu jäi lühikeseks. Ta elas aastail 1932-63, ta surmatahe osutus elutahtest tugevamaks juba kolmekümneselt. Sylvia Plathi abikaasa hävitas naise elulõpu päevikud ja ka tema teise, poolelioleva romaani käsikirja nii et lugegem seda, mis on.

Autor: „Minust sai esimene eestlane, kes on tõusnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu. Siin on nende tippude ja nende riikide lood ilustamata ja kolestamata. Tippudesse tõusen tavaliselt kõige turvalisemat rada mööda. Raamatut kirjutama asudes olid kahtlused: keda kuradit see peale sõprade ja teiste mägironijate huvitama peaks. Kartsin, et võin sulaselgest oskamatusest päris nõmeda teose kokku sirgeldada. Mul on hea meel, kui tunnete peale lugemist, et olete rohkem reisinud kui tegelikult. Mulle meeldib, kui saate vahepeal naerda. Loodan, et raamat leiab koha reisikirjade ja ilukirjanduse vahepeal. Algab raamat Suure Munamäega ja lõpeb Leedu Aukštojase mäega, siia vahele jääb 49 mäetipu vallutamine sh. Euroopa kõrgeim Mont Blanc. Palju pilte ja juhtumeid.

Autor lõpetas 1980. aastate keskel KGB kontrolli all olnud NSV Liidu Välisministeeriumi Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ning seejärel külma sõja lõpul töötas tõlgina Kambodžas NSV Liidu saatkonnas, omades ligipääsu tundlikule teabele? Pärast kolm aastat kestnud tööd Phnom Penhis tuli ta perekondlikel põhjustel elama Eestisse Hiiumaale. Oleg Samorodni kirjeldab värvikalt õpinguaastaid ning maalib tõetruu pildi elust khmeeride maal. „Jah, juba palju aastaid ei anna mulle rahu “punased khmeerid”, kes aastatel 1975–1979 püüdsid ehitada Kambodžas “tõelist” kommunistlikku ühiskonda. Maailmas on “punased khmeerid” tuntud kui sadistid, kes tapsid 2 milj. süütut inimest. Olen kirjutanud “punastest khmeeridest” juba kaks raamatut ja loodan kirjutada veel. Kambodža ei lase mind lahti“, kirjutab autor, praegune ajakirjanik, kes külastab riiki sageli.

Kaunis, hingekriipiv ja kaastundlik lugu identiteedist, armastusest ja mõistmisest. Pastori poeg, Arkansase väikelinna kirikuelus innukalt tegutsev noormees Garrard Conley oli oma seksuaalsuse pärast hirmul ja endaga vastuolus. Üheksateistaastase kolledžiõpilasena jäi ta oma vanematele vahele ja oli sunnitud langetama elumuutva otsuse – ta kas nõustub läbima teraapiaprogrammi, mis tõotas tema homoseksuaalsuse „õigeks“ pöörata, või riskib kaotada nii pere ja sõbrad kui ka Jumala, kelle poole ta kogu elu iga päev oli palvetanud. Kinnises raviasutuses läbi viidav programm pidi muutma ta heteroseksuaalseks, puhastama ta räpastest ihadest. Garrard küll alustas seda piinarikast teekonda, kuid leidis endas hoopis jõu ja mõistmise, mis aitasid tal leida enda tõelise olemuse. Nende kaante vahel jutustab Garrard meisterlikult oma loo. Mõnikord on see südantlõhestav, mõnikord võidukas, jätmata hetkekski lugejat külmaks. Kahtlused, võitlused iseenda ja ümbritsevaga on kirjeldatud väga kirglikult. Raamatut on raske käest panna. „Kustutatud poiss“ on testament (teistmoodi) armastusele, mis suudab kõige kiuste ellu jääda. 2018. aastal valmis raamatu põhjal suur linateos.

Dovlatov elas aastatel 1972–1976 Tallinnas, töötades ajalehes Sovetskaja Estonija. 1978. aastal emigreerus Ta Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Sealgi tegeles ta publitsistikaga, suri 1990. Tänaseks on eesti keeles kättesaadav terve rida tema raamatuid.
Kaks emigratsioonis kirjutatud autori enda eluga seotud romaani. “Leivatöö” (1985) on literaadist hädavarese märkmed, neist osa ka Dovlatovi Tallinna-perioodist, “Võõramaa naine” (1986) on irooniline sissevaade Vene emigrantide kogukonda. Kirjanik suudab olla enese suhtes irooniline ja ta kirjutab neetult hästi. Teine osa on sama napakas kui esimene, selle vahega, et see tegevus toimub pärast emigreerumist. Viina võetakse ikka samal moel, vireletakse samal moel. Ainuke märkimisväärne erinevus oli see, et viimaks ometi hakatakse tema teoseid avaldama. Dovlatovi kirjeldatud Ameerika unelm on muidugi kiiksuga.

Päikseline lugu õest-vennast Janetist ja Jensist, kelle vanemad on arheoloogid. Laste meelest on see maailma kõige hullem amet, sest terve nende kodu on muutunud arheoloogialaboriks ning ema ja isa viibivad suure osa ajast arheoloogilistel väljakaevamistel. Suveks vanavanemate juurde saadetud Janet ja Jens ootavad mõnusat, rahulikku ja turvalist suvepuhkust. Aga see “kukub läbi”, sest rahulikust suveidüllist saab ootamatult ülipõnev, seiklusrikas ja avastusterohke suvi. Leitakse uusi sõpru ja tehakse midagi, mis muudab alatiseks Janeti ja Jensi suhtumist ajalukku ja arheoloogiasse. Tegemist on positiivse loo ja ilusa kujundusega teosega. Juurde võib lisada, et autor käis raamatu ilmumise ajal eelmisel kevadel Rakvere Reaalgümnaasiumi 8. klassis ja raamat on tema loovtöö. Tegemist on andeka, suure lugemusega tubli tüdrukuga. Jüri Parijõgi oli tema vanavanaisa vend.

Kunstnik Oskar Kallise nii-öelda libapäevik – Kivirähki kirja pandud elulugu, mis on inspireeritud kunstniku loomingust. Andrus Kivirähk mõtles Oskar Kallise eluloo kirjutamisele viis aastat. Teost tutvustades sõnas Kivirähk, et see on välja mõeldud päevik, mis on kirjutatud mineja positsioonilt. Lugejale peaks aga mõistetav olema, et Oskar Kallis nägi surma või lahkumist kuidagi hoopis teistmoodi. «Nii et mingis mõttes võib öelda, et see raamat lõpeb õnnelikult,» märkis kirjanik ja ei hakanud sisust lähemalt rääkima, et lugejale jääks ka üllatusmoment.
Raamatu lõpus mõned kunstniku pildid. Oskar Kallis (1892 –1918) oli eesti maalikunstnik, kes oli ka üks esimesi ainult Eestis kunstihariduse omandanud kunstnikke. Kallis ühendas oma loomingus rahvakunsti ja juugendit ning ta sai oma Kalevipoja-aineliste pastellmaalidega silmapaistvaks rahvusromantilise suuna esindajaks. Oskar Kallis on loonud ohtralt ka mitmesuguste tarbeesemete kavandeid. Kunstnik suri noorelt, 25aastaselt ja tema õpetaja oli Ants Laikmaa.

Eelmisena nimetatud oli Andrus Kivirähki „Sinine sarvedega loom“; on räägitud, et need kaks raamatut on väga sarnased. Sarnaseid motiive on neis kahes raamatus mitu – kunstiteema, pöördumine minevikku ja elamine justkui kahes reaalsuses ning lõpp. Kivirähki ja Kivastiku raamatud on justkui teineteise järjed, kuigi kirjutatud teadmatuses teise olemasolust. Kui mult küsitaks, kumb veenvam ja parem, siis kahtlemata Kivirähk.
Viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg Uule saladuse, kuidas käia minevikus. Uu on insener ja imedesse ei usu, aga trikk toimib! «Taevatrepp» on romaan ajast, muusikast, sõprusest ja armastusest lapsepõlve ja tänapäeva Tartus. Minevikus on mõnus, igavene suvi ja Procol Harum, pikad juuksed, tüdrukud ja Jenkki näts. Päriselus on sügis, sõbrad kiilakad ja kibestunud, tüdrukud abielus ja Uu isa, kes vanasti oli spordimees, põeb Alzheimerit. Miski ei kisu siia tagasi. Lõpuks peab Uu siiski otsustama, kuhu jääda või kuidas üldse. „Minuaegsetel 14aastastel poistel olid peaasi teksad, närimiskumm, kogu aeg äritseti millegagi, vahel võis tappa ka saada. Aga kirjutada annab sellest kõvasti,“ nii iseloomustab oma romaani „Taevatrepp“ tegevustikku kirjanik Mart Kivastik ise.

Uskumatu ja põnev lugu Juliane Koepckest, kes jäi ainsana ellu 1971. aasta jõululaupäeval toimunud lennuõnnetuses Peruus. Ta oli 17-aastane. Ja nagu sellest imest veel vähe oleks, õnnestus tal 11 päeva vältel vigastatuna ellu jääda ka džunglis, otsides teed tagasi tsivilisatsiooni. Maria Koepcke oli 1971. aasta jõululaupäeval lendamas koos tütre Julianega Peruu pealinnast Limast Pucallpasse, kus asus nende abikaasa ja isa Hans-Wilhelm Koepcke. Ema ja tütar läksid lennufirma Lansa lennule 508, mis sattus äikesetormi ja tekkis väga tugev turbulents. Pikne tabas Lockheed L-188A Electra lennukit, tekitades põlengu ja lennuk kukkus alla. Maria Koepcke kukkus välja, kui lennuk oli umbes kolme kilomeetri kõrgusel. Samuti kukkus välja ta tütar, kes siiski ellu jäi. „Hoidsime käest kinni, kuid siis läksid me käed lahti ja ema kadus,» meenutas sakslanna. Uurimine näitas, et kuna tal oli koht istmerea keskel, siis kõrval olnud tühjad istmed aitasid vähendada ta kukkumiskiirust ja selle tõttu jäi ta ellu. Alla kukkumisel oli põrutus siiski nii suur, et ta kaotas teadvuse ja ärkas alles järgmisel päeval. Ta tuletas meelde isa õpetuse, kuidas džunglis eksinuna ellu jääda. Juliane oli tänu oma vanemate tööle Amazonase džungliga hästi tuttav. Ta otsis üles jõe, mille kallast mööda hakkas liikuma. Tüdruk leidis lennukijäänustes komme ja võttis need oma teekonnale kaasa.Ta alustas vigastustest hoolimata teekonda, et leida abi. 11. päeval leidis ta kohalik kalur, kes andis talle peavarju ja süüa, ravis ta haavu ja viis haiglasse. Peruu politsei otsis üles ta isa, kes tuli haiglasse tema juurde.
Juliane Koepcke õppis bioloogiks, astudes oma vanemate jälgedes. Ta kirjutas oma ellujäämisest selle raamatu «Kui ma kukkusin taevast», millest Saksamaal tehti mängu- ja dokumentaalfilm.

«Paunvere lõpp» peaks olema kirjanik Toomas Kalli kümnes raamat. Raamatu ise-küsin-ise-vastan tüüpi saatesõnas märgib autor, et «Kevade» sai paroodiate lähteobjektiks valitud seetõttu, et teost tunnevad ka need, kes seda lugenud ei ole. Toomas Kall on loonud efektse lühivormi. Mitmekülgne nauding: Luts ise, Jaan Kross nagu Luts, Lennart Meri nagu Luts, Arvo Valtonlikud aforismid, Mats Traadilikud elulood, Jüri Tuulikulik kuuldemäng, Ilmar Trullilikud luuletused, Tõnu Õnnepalulik päevik jne. Ja nagu kirjanik ise järelsõnas lootis, tekkiski peale rohket muigamist ja justniitamist isu parodeeritavate autorite endi teoseid jälle kätte võtta ja nende eripärastesse annetesse süveneda. Paroodia on sutt keerulisem kunst. Eks sa katsu kirjutada nagu Jaan Kross, kuigi tema teksti ka une pealt ära tunneks. Või siis Lennart Meri. Või Mihkel Mutt. Või terve posu teisi, kelle moodi Toomas Kall on ikka kirjutanud küll. Vägagi.

Teos koondab intervjuusid, mis Ene Mihkelson on andnud aastatel 1984–2015 nii trükimeedias ilmunud kui ka raadiole ja televisioonile antud. Kokku on raamatus 26 vestlust, millest mitu oli varem avaldamata. Vestluste kõrval on raamatus ära toodud ka 60 fotot nii Ene Mihkelsoni isiklikust arhiivist kui ka Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolistest Arhiivist. Raamatu esitlusel nimetati kogumikku Ene Mihkelsoni elulooraamatuks.
Fotod olid Ene Mihkelsonile väga tähtsad. „Talle endale meeldis pildistada, ta oli hea fotograaf. Kuid ta hindas ka vanu perekonnafotosid kõrgelt. Üks foto, mis püsivalt tema töölaual või riiulis oli, on nimelt raamatu kaanefoto, nelja-aastasest Enest.“
Meie raamatukogus on saadaval 25 Ene Mihkelsoni teost, enamik luulekogud, kuid ka tõsised romaanid Nime vaev, Katkuhaud, Ahasveeruse uni, Korter, Matsi põhi.

Tegemist on poliitilise armastusromaaniga, nii et tavapärast lembelugu siit otsida ei maksa. Teost on nimetatud ohu- või hoiatusromaaniks. Kuidagi ei saa siiski mööda romaani tegelastele valitud ametite kattumisest autori enda omadega. Romaanis tegutsevad poliitikud (parteilased), diplomaadid (ametnikud), kirjanikud ja ajakirjanikud, kes on valdavalt mehed ja keda innustavad särama positsioonikamad ja hallimad naisfiguurid. Jõerüüt on elu jooksul pidanud kõiki neid ameteid. Tegevus toimub Eestis, Rootsis ja Itaalias.

Haarav lugu inimestest, kelle ülesanne oli muuta maailma. See on lugu nende võitudest, aga ka napilt ärahoitud õnnetustest, mis aitasid kirjutada kahekümnenda sajandi ühe suurima eduloo. 1. mail 1961 üllatas president John F. Kennedy kogu maailma, teatades Kongressis esinedes, et 1970. aastaks viivad Ühendriigid inimese Kuule. Kõige rohkem jahmusid NASA teadlased ja insenerid, kel jäi kosmoselennu korraldamiseks vähem kui kümme aastat aega. Hetkel kui Kennedy kuumissiooni välja kuulutas, ei teadnud veel keegi, kuidas see peaks üldse teoks saama. Keegi ei teadnud, kuidas ehitada Kuule jõudmiseks piisavalt suur rakett ja piisavalt väike (ja piisavalt võimas) arvuti, mis kosmoselaeva sinna juhiks. Keegi ei teadnud, missugune on Kuu pinnas või mida peaksid astronaudid sel teekonnal sööma. Kennedy ajaloolise kõne päevaks oli Ühendriikidel kokku viisteist minutit kosmoselennukogemusi – neist viis minutit väljaspool atmosfääri. Sel hetkel olid venelaste koerad viibinud kosmoses kauem kui Ühendriikide astronaudid. Kuumissiooni lugu ja „Võidujooks Kuule“ on tulvil üllatusi . 50 aastat tagasi ameeriklaste Kuule jõudmisega päädinud võidujooks oleks napilt lõppenud teisiti. 1969. aastaks oli kõik valmis, kuid veel viimase hetkeni oli võimalus, et venelased jätavad mingi riukaliku trikiga ameeriklased oma varju. See oli neil tegelikult ka kavas. Ent venelaste sond kukkus Kuule maandumise käigus ilmnenud rikke tõttu Kriiside merre, andes sellega ameeriklastele hädavajalikku aega. 16. juulil 1969 kohaliku aja järgi kell 8.32 tõusis Apollo 11 Saturn V kanderaketi abiga õhku. Alates sissejuhatusest, kus räägitakse Kuu tolmu lõhna mõistatusest, on raamat köitvalt kirjutatud. Autor on kosmosest kirjutanud juba 30 aastat.

Tõestisündinud lugu ühe noore mehe elust, tööst ja armastusest. Raamat on koostatud Karl Kabanovi päevikutekstide põhjal sissekannetena päevaraamatusse, rikkalikult illustreeritud fotode, trükinäidiste ja dokumentidega. Tegu on äärmiselt huvitava eluloolise teosega 20. sajandi alguse elu-olust Narvas ja Tallinnas. Autor kirjeldab ilmekalt omaaegse ettevõtluse sünniraskusi, trükikoja loomist ja ülesehitust ning kahjuks ka elutöö hävitamist sõjasündmuste tõttu. Huvitavaid ja ajalooliselt pöördelisi sündmusi leidub nii 1905. aasta revolutsiooni, I maailmasõja kui Vabadussõja päevilt. Seejuures pole autor tekstis laskunud päevapoliitikasse. Sissekanded on pigem isiklikku laadi. On ära toodud ka masendav kirjeldus autori surmast. Oma trükikoda oli peategelase unistus ja siht juba siis, kui ta 1899. aastal Narvas Gnifkowsky ja Grünthali trükikojas õpipoisina alustas. Kabanovi kirjutatu on esitatud muutmata kujul, nii nagu see aastaid tagasi kirja on pandud, andes lisaks huvitavale sisule edasi ka ilmeka pildi omaaegsest keelekasutusest. Raamatu peategelase ja autori järeltulijad on selle raamatu koostanud ja kujundanud ja osa neist elab praegu Rapla maakonnas. Trükis kuulub 2019. aastal Eesti kaunimate raamatute hulka ning on kujunduse eest võitnud ka rahvusvahelisi auhindu.

Millise skandaali põhjustas kirjanik Juhan Smuuli kehv vene keel? Kuidas purustas kilekott maalija lõua? Milliseid ohte peidavad augud rannaliivas? Mismoodi sattus armastatud karikaturist naistesauna? Vaimuka sulega kunstnik Heinz Valk pajatab raamatus kõikvõimalikest veidratest ja absurdsetest juhtumistest, mida siinses kunstielus nõukogude ajal pahatihti ette tuli. Kui need seigad on tõesti aset leidnud, siis oli kunstnike seltskond äärmiselt värvikas. Kui midagi on välja mõeldud, siis on autor vaieldamatult andekas. Naerda saab pisarateni.

Isadepäeva eel andis kirjanik ja saatejuht Mihkel Raud välja uue raamatu. Tegu on eneseiroonilise ja eluloolise teosega, mille lugemiseks kulub ka lugejal ära oskus enda üle naerda, nagu kirjutaja on enda üle naernud. Mihkel Raual on kolm last, neist esimene juba täiskasvanud. Aja jooksul on muutunud nii mõndagi. Seetõttu on raamatus üksjagu juttu sellest, kuivõrd erinev on iga lapse kasvatamine olnud. Tahes-tahtmata mängib kasvatuses oma rolli lapsevanema vanus. «Peale selle raamatu kirja panemist saan ma aru, kui ebatäiuslik isa ma tegelikult olen, ütleb Raud.
„Isa” on humoorikalt kirjutatud lastekasvatamise raamat, mis pakub lapsevanematele võimalusi samastumiseks, pildikesi äratundmiseks, mõttemäge ellujäämiseks ning kohti naermiseks. Mihkel Raud: Ma loodan, et see on mõistlik, praktiline, lõbus, nii-öelda jutukaaslane kõigi inimeste jaoks, kes kas praegu kasvatavad lapsi, plaanivad seda kunagi teha või on seda kunagi teinud.» Käsitleb ta kõiki teemasid, mis isaks olemisega seonduvad – rasedus, sünnitamine, magamine, söömine, jonn, reisimine jm

Tagakaanel ütleb Mihkel Raud: raamat annab sõnale „elus” hoopis uue tähenduse, isegi siis, kui pole surma nii lähedalt näinud. Väga haarav ja liigutav lugu, väga hästi jutustatud, väga hästi kirja pandud. Autor on kaugelearenenud vähist paranenud mees.
12 aastat tagasi võitluse vähiga võitnud Rahva Raamatu ja kirjastuse juht Rain Siemer on rääkinud paljudes intervjuudes, kuidas ta vähi seljatas ja mida antud kogemus talle õpetanud on. Ta räägib intervjuus, et tahtis raamatuga välja tulla alles siis, kui on täiesti kindel, et haigus enam tagasi ei tule. “Olin iseenda jaoks pannud paika, et vähemalt kümme aastat ma sellest eriti ei räägi. Minu silmis kümme aastat hiljem võib täiesti kindlalt öelda, et olen sama terve, kui kõik teised inimesed. Arstid ütlevad, et viis aastat vähemalt on oht, et vähk võib tagasi tulla ja pärast seda oht ajas järjest väheneb. Siemer paneb inimestele südamele, et nad ei muretseks nii palju. Ta usub, et tema haigus just selles alguse saigi, see oli püsiv stress ja muretsemine. Ta lisas, et kõige raskem oli tema jaoks hetk, kui ta haigusest teada sai. Samuti oli üsna keeruline ka keemiaravi algus. Ta mäletab haiglast ühe vähki põdenud mehe tabavat võrdlust, et keemiaravijärgne tunne on selline nagu sa võtaks enda kõige hullema pohmelli ja korrutaks selle sajaga. Siemer nentis, et keemiaravi üleelamine pani teda mõistma, kui võimekas on tegelikult inimese keha ja kui suur on inimese taluvus. Kindlasti on kõigil vähiga võidelnud või võitlevaid tuttavaid. See raamat näitab tõeliselt ravi köögipoolt ja kõigepealt seda, et tuleb olla positiivne.

Raamatu autor oli hiilgav teadlane, füüsik, keda peetakse maailma üheks suurimaks mõtlejaks. Suri märtsis 2018. Hawkingi uurimused mustade aukude olemuse, relatiivsusteooria, gravitatsiooni ja kosmoloogia alal on märkimisväärsed ja mõjutanud paljusid teadlasi. Eesti keeles on temalt olemas Universum pähklikoores, Universumi suurejooneline ehitus ja Minu lühiajalugu. Uus raamat on meie aja geeniuse viimane teos, mis käsitleb paeluvaid teemasid, kutsub kaasa mõtlema ja on tulvil autorile omast huumorit. Teemad – kas jumal on olemas, kuidas kõik alguse sai, mis on musta augu sees, kas me jääme Maal püsima, kas ajaränd on võimalik.
Stephen Hawking põdes suhteliselt haruldast närvihaigust – motoneuroni haigus diagnoositi tal 1963. aastal. Amüotroofiline lateraalskleroos (lühendatult ALS), tuntud ka kui Lou Gehrigi haigus, on üks motoneuroni haiguste gruppi kuuluv haigus, mille korral tekib seni teadmata põhjustel lihasnõrkus ja lihaste kõhetumine. Inimesed kaotavad järk-järgult võime kontrollida oma liigutusi, rääkida, süüa ja lõpuks ka hingata.Stephen Hawkingist on tehtud film, mille kohta ise ütles: filmis „Kõiksuse teooria” peaks olema rohkem füüsikat ja vähem tundeid. Film põhineb Jane Wilde Hawkingi memuaaril “Reisides lõpmatusse: Minu elu Stepheniga” ja kirjeldab maailmakuulsa füüsiku suhet oma esimese abikaasa Jane Wilde Hawkingiga, ALSi diagnoosi saamist ja Hawkingi edu füüsikas.

Raamatu aluseks on olnud lugude sari „Sada sündmust, mis mõjutasid Eestit”, mis ilmus ajalehes Õhtuleht 16.11.2017 – 23.02.2018. Artiklid on järjestatud ilmumise pöördkronoloogias ehk kõige varem ilmunu on kõige viimane ja kõige värskem kõige esimene. Sündmuste valikus, mis ulatub Kaali meteoriidist esimese naispresidendini, on enim viimase sajandi ajaloosündmusi. On selge, et ajalugu on üks suur tõlgendamine, milles kajastub vahendaja enda arusaam ja toimunusse suhtumine. Seetõttu ei tasu siit raamatust otsida lõplikku tõde, küll aga pakub raamat mõtteainet, missugune sündmus on olulisem kui teine.

Kui ajakirjanik ja kirjanik asus omal käel uurima Rootsi kunagise peaministri seni lahendamata mõrva, viisid jäljed Rootsi kuulsaima krimikirjaniku Stieg Larssooni arhiivini, mis olid pärast Larssoni surma 2004 seisnud 10 aastat unustusehõlmas. Arhiiv sisaldas 20 kastitäit materjale ja sellest selgus, et Larsson oli Palme mõrva uurimisega põhjalikult tegelnud ja ka politseile tulutult vastavaid vihjeid teinud. Raamatu autor usub, et mõrvarite leidmine ei ole enam kaugel, kui vaid Rootsi politseil oleks tahtmist nad üles leida. Käsitluses paneb Stocklassa kokku enda ja Larssoni uurimustulemused. Meie ees on dokumentaalromaan, mis on kirjutatud põnevusloona, kuid eesmärgiks on seatud, et kõik peab olema tõsi, kirjutab raamatu autor Jan Stocklassa.

Tom Malmquist on noorim autor „Põhjamaade romaani“ sarjas Rootsi luuletaja ja muusik. Tema esimeseks proosateoseks sai seesama rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan. Raamat on saanud Rootsis mainekaid auhindu.
Peategelane Tom jääb pärast elukaaslase surma vastsündinud tütrega üksi. Ta naaseb koju lapsega ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted. „Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust ja loob mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest ajast. Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Tal on tasakaalustatud isikupärases rütm, mis hoiab lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.

On järg Neshovi sarja eelnevatele raamatutele „Berliini paplid“, „Erakvähid“, „Rohelised aasad“ ja „Andestada saab alati“. Nende raamatutega on Norra kirjanik saavutanud suurima tunnustuse. Saaga põhjal on valminud ka telesari. „Elunautijad“ on haarav lugu vanadest peresuhetest, mis siiski on soojad. Raamat räägib sõna otseses mõttes armastusest, sallivusest, kuid mitte tavamõistes vaid palju laiemalt. Kohtume taas tuttavate tegelastega nagu homopaar Erlend ja Raasuke, matusefirma omanik Margido ja suure talu pärinud Torunn ning tema vanaisa. „Elunautijad“ on õrn, kuid jõuline lugu sellest, mis lahutab, ja mis seob inimesi ning just see teeb teose hingeminevaks tervikuks. Kes pole sarja lugenud, võib julgelt alustada otsast ja kahetsema ei pea, elamus karanteeritud. Tuletan meelde sedagi, et Põhjamaade romaani kaanekujundused tegi kuni viimase ajani Kehtnas elav kunstnik Made Balbat.

Südamlikult jutustatud haarav ja helge lugu vankumatust truudusest ja lõputust pühendumisest inimese ja tema lemmiklooma vahel. Raamat on järg 2017. aastal ilmunud raamatutele “Koera elu mõte”, kus tegu on väga südamliku ja armsa looga elust läbi koera silmade, mis võibolla paneb nii mõnegi inimese oma lemmiklooma natuke teise pilguga vaatama või niisama elu üle mõtisklema. “Koera teekond” jutustab armsa, humoorika ja südantsoojendava loo armastusest, lootusest ja lõputust pühendumusest. Tegu pole pelgalt toreda koeraraamatuga, vaid liigutava jutustusega vankumatust truudusest ja kõikevõitvast armastusest. Tegemist on ameerika ilukirjandusse kuuluvate hinnatud menukitega. Raamatuid võib nimetada triloogiaks. Koerad, kellest jutustatakse on erinevates raamatutes erinevad. Kõigi kolme raamatu põhjal on tehtud filmid.

Tom Watkins on endine politseinik Inglismaal, kes otsustab ennast loomade otsimisele pühendada. See on üllas eesmärk, sest lemmikloomi kaob üsna tihti. Raamatu lugudes on peategelasteks enamasti kassid, sekka ka mõni koer. Loeme, millise pühendumusega kadunud lemmikloomi otsiti ja mis tundega taaskohtumisi kirjeldati. Raamatu teine liin jutustab sellest, kuidas autor Tom Watkins asutas loomade otsimise firma, kuidas see arenes ja populaarsust kasvatas, kuidas juht oma töötajaid koolitas, aina uut varustust hankis. Kõik otsimise lood ei leidnud positiivset lahendust, sellegipoolest maksujõulisi loomakaotajaid leidus palju. Igal juhul väga kaasakiskuv lugemine.

Emilia on pärast isa surma naasnud idüllilisse kodulinna, et päästa pereäri. Nightingale’i raamatupood on raamatusõprade jaoks nagu täitunud unistus, ent parimad palad pole mitte ainult raamatutes, mida ta müüb – Emilia klientidel on jutustada omaenda lood. On mõisaproua, kes peidab saladust sügaval oma südames; üksikisa, kes otsib raamatuid, mida jagada pojaga, kuid kes pole päris see, kes ta näib olevat; ning lootusetult häbelik kokk, kes üritab koguda julgust, et jutelda mehega, kes talle meeldib. „Kuidas leida armastust raamatupoes“ on ülistus kõikidele raamatupoodidele, milles viibimine on autorile olnud suurim rõõm. See on nauditav lugemine kõigile neile, kellele meeldib aega veeta raamatuid sirvides ‒ aega, mis möödub kiirelt, kuid pole kunagi raisatud.

On inimesi, kes mitte ainult ei luuleta, vaid ka vaatlevad. Veronika Kivisilla on üks selliseid inimesi, kes oskab märgata väikesi imelisi hetki, mis end argipäevades peidavad. Kogumik on valik Veronika Kivisilla veebipäeviku sissekannetest. Leebe huumori ja liigutava empaatiaga kirjeldab autor ootamatuid kohtumisi poes ja rongis, hetki poja ja tütre seltsis ja teisi pealtnäha tavalisi seiku, mis ometi kannavad endas suurt üldinimlikku sõnumit. Ühe kaupa on nad armsakesed, kuid koos ja järjest lugedes on nad tõeliselt lummavad. Autor ise nimetab lugusid argipäeva pühitsuseks. Korvitäis kilde, millest on kokku pandud see raamat, annavad tõeliselt kauni ja heast energiast kantud teose.