Rapla Keskraamatukogu

DETSEMBER

Yrgkeeled
MAA kõneleb maakeeli.
MAA keeleks on vaikus.
KIVI kõneleb kivikeeli
krigiseb, raksatab, praksab
METS kõneleb metsakeeli
kahiseb, kohiseb, myhab.
LIND kõneleb linnukeeli
kädistab, laksutab, vilistab, siutsub.
LOOM kõneleb loomakeeli
niuksub, möirgab ning ulub.
VESI kõneleb vesikeeli
suliseb, pahiseb, vulab.
MERI kõneleb merikeeli
kohiseb, laksub ning myhab.
Tuul paneb paljusid yhtmoodi kõnelema.
Sestap METS ja MERI
kohisevad ja myhisevad kahekõnes.
Aga METS ja MERI ja LOOM
uluvad yksteise võidu.
MAA aina vaikides kõneleb vaikuse keelt
kõik teised on muukeelsed.
Peep Ilmet

Nõnda nagu merre voolav jõgi
mäletab allikaid,
nõnda oleleb inimene oma rahva vaimuilmas.
Ta sünnib, et surra. Ta ilmub, et kaduda.
Kuid keel, milles ta kõnelnud, ja mõte, millega loonud,
jäävad hõljuma sügavike kohale.

Kuis küll leida seda püsivust,
kuis küll muuta see üle kõige laotuvaks valguseks?
Nõnda pärid ja vastuseks on su enda saatus.

Su süda olgu su maailm.

Rein Veidemann

NOVEMBER

Eesti keel on kui salakannel
mida mängin
muistsete aegade meenutuseks
Eesti keel on kui salakannel
mis luilutab südames
sügeleb säärel
ja suriseb sõrmede peal
aga huultele jõuab harva
Eesti keel on veel
torupillikeel
millele peab kõigepealt
õhku sisse puhuma
et temal mängida saaks
sest õhuta jäetud torupill
ainult toriseb ja törtsub
piriseb ja pirtsub
luriseb ja lörtsub
aga eesti keelel on kopsud
kui sepalõõtsad
ja süda kui salakannel

Tasa läheb eesti keel
torupilliteele
muutub käo kukkumise keeleks
okas-kurku-keeleks
tõuseb torupillitaevasse
sõuab torupillipilvel
ja läheb õhtul koos
torupillipäikesega looja
torupillikeel piniseb
hammaste vahel
ripub nagu regivärss
ära ei tule

Kärt Hellerma

Emakeel must läbi voolab
nagu Emajõgi lookleb.
Särama lööb silmad suured,
kui sind jälle kuulen.
Vaikselt hiilisid mu ellu
nüüd ma kuulun ikka sulle.
Tahes – tahtmata sind vajan
oma akna taga.

Emakeelel kaunis kõla
laulma paneb iga sõna.
Ei ma tantsu lüüa saa
ilma, et mul kõrvus sa.
Tähed täpilised sul
helisevad on nad küll.
Laenama sa palju pead,
kuid need on vaid väiksed vead.

Tunne uhkust selle üle,
kuidas kõlab sinu kõne –
kas siis öhtul Saare moodi
laulad linalakast noodi,
või sa Võro savvusannan
rõõmu jutust hinges kannad.
Igaüks meist väärtus on,
seto, hiid või Põhjakonn!

OKTOOBER

Ilmasammas püsib, sõna seob.
Sõna seob meid, kus me paik on
töös ja tões ning meelekujus
Puhtaleival, Pühas, Hirmustes,
igivastseis kõnekäikudes:
jõudu tööle! Jätku leivale!
Ajalikus imes, püsimises
sõnal sõlmed, jutul jätkud
tänus, manas, ussisõnumises,
gooti kirja koltund lehtedes,
öeldavas või mõeldud mõttes,
meile alles olematus aimes,
alles nimetute laste nimedes.
See me sündimise kõrge keel.

Väino Vesipapp „Sõna seob”

Kõik, mis on ja mida pole
ilmaratta igas kaares,
igal äärel, igal veerel,
elu ees- ja tagapoolel –
on mu meeles eesti keeles.

Linnusitt ja lilleherned,
vanamoori krõnksus sõrmed,
soolasilgud, pekikõrned,
roosinupud, verevermed –
on mu meeles eesti keeles.

Naabrinaise meelad huuled,
rõve sõim ja harras luule,
vetesooned, lambasooled,
terved, veerandid ja pooled –
on mu meeles eesti keeles.

Kuni olen omas meeles,
kuni keel veel püsib meeles,
kõik, mis on ja mida pole,
igas mõttes, igas meeles
on mu meeles eesti keeles

Vladislav Koržets „Meeles ja keeles”

SEPTEMBER

KEEL ON PÜKSID
vahel on pingul
nii et ei saa hästi käia
vahel lotendab
püksisääred lohisevad
ja jäävad jalgu
ajab koperdama

hea kui püksid
on kanda parajad
ja istuvad jalas
nagu valatult
vahel pükse
ülal hoiavad traksid

vahel jääb mulje
et püksid üksi
jalgu liigutavadki
et tänu pükstele
inimene käibki
no kas pole väärt püksid

Kalju Kruusa

Kui keel on keel
siis helisegu
ka sõnades see keel
et meel
ta helinast
ta helletusist
saaks meeletumaks
veel ning veel
et luule tuul
mis umbub hinges
ja luule hing
ta kuuldav keel
saaks helisedes
heldust juurde
ja suurust juurde
veel ning veel
et muutuks meel
meil meeletumaks
ja lahtimale
lauldaks keel
ei ütleks üles
ülepingest
ei katkeks keerduks keel.
Või veel!

Hando Runnel „Kui nagu, kui nagu…”

AUGUST

Sest aast kui elukäigul
Ma noorelt kottu läind,
On mitmed keelemurded
Mul huulte üle käind.

Mu emakeel, mis kätkist
Ma olin pärinud,
Ei läinud mul iial meelest,
Ei saanud unustud.

Kui hiljem kuulsad mehed
Mind sõbraks nimetand,
Kätt andes kõrges paigas
Mind lahkelt teretand;

Siis igatsus mind ajas,
Et võõrais mägedes,
Ehk vaikses metsa varjus
Ja kaunis orgudes:

Ma pidin laulu looma,
Kus hüüdis eesti hääl,
Mis mõnda südant võitnud
Ja mitme keele pääl.

Friedrich Reinchold Kreutzwald
„Oma keel ja oma rahvas”

Sain ükskord emalt oma esimesed sõnad,
siis, kui mul enesel ei olnud sõnu veel.
Ja sellest peale eesti keele kõla
kui käsipuu on toeks mu eluteel.
Nii sain ma kingituseks mere, maa ja taeva –
kõik oma karehalli kauni kodumaa.
Sain töö ja õnne, armastuse, vaeva
ja laulu, milleta ka elada ei saa.
Mu rahva saatuse ta iidsed rännurajad
on hoidnud tänaseni alles emakeel.
Siin püsib kõik, mis kestnud aastasajad,
ja leiab nime see, mis pole loodud veel.
Said minu lapsedki mult esimesed sõnad,
siis, kui neil enestel veel pole sõnu suus,
et püsiks edasi me rahva keelekõla
ja kestaks meie jaoks veel aeg ja ilmaruum.
Kes teab, kui kaugele meid viivad teed ja aastad?
Ükskõik, kui omaseks saab mõni teine keel,
kuid pea ja südame võib anda kodunt kaasa
vaid üks ja ainuke – me endi emakeel.

Ingrid Põldsaar „Emakeel”

JUULI

Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.

Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas –
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?

Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulusõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta.

Doris Kareva “Ärkamine”

SÕNAD ei toida kedagi.
Ja ometi süüakse sõnu.
Iga päev istutakse lauda,
kus on valmis hiigelhõbeliuad –
unistajatele ja armastajatele,
usinatele ja siidivendadele,
kadedatele ja kahjurõõmsatele,
valevandujatele ja auahnetele,
viha- ja kambameestele,
leinajatele ja lohutajatele,
usklikele ja ateistidele,
lollidele või nutikatele.
Kui isukalt isututakse lauda,
et ikka ja jälle süüa sõnu,
ehkki kõik teavad,
et sõnad ei toida!

Ralf Parve

JUUNI

Ükskord kokku tulid keeled
tarka nõu et pidada.
Ütlesid, et nende päev peab
üks kord aastas olema!
Muidu võivad rooste minna,
jääda ilma kõlata
Ei siis enam tantsu lööda,
ega laulul rõkata.

„Õige mõte!” sumisesid
ingliskeel ja saksa keel,
prantsus-, rootsi-, vene-, hiina-,
ungari- ja mustlaskeel.

„Emakeel on kullahinnas”,
olid nõus kõik ilma keeled:
lapse-, looma-, linnu-, kala-,
karjapoisi mättakeeled.

Eesti keel lõi laulu valla,
lasi laaned kõlama,
soome keel kõik ridastikku
pani jenkat kargama!
Oi seda trilli, oi seda tralli
ümber ümmarguse maa,
laske oma emakeelel
ilmas rõõmsalt helada!

Vilve Aavik – Vadi „Keelte päev”

Emakeelest tunnen mõnu,
mina naudin eesti keelt.
Kui kõht on tühi, närin sõnu,
magustoiduks limpsan keelt.
Maiuspalaks pean ma teda.
Ta on eriliselt hea
roheliste hernestega.
Alla neelama ei pea.

Ilmar Trull „Emakeel”

MAI

Ema lubas aidata mind veidi emakeeles –
ema peas on kooliajast käändedki kõik meeles!
Ema võin ma usaldada sestap igal ajal.
Emale ei meeldi, kui ma kurdan seina najal.
Emal olid kooliajal tublid õpetajad –
emalt kõike küsida võid siis, kui abi vajad.
Emasse võib uskuda, ta mõtlema on tragi,
emas pole pisimatki põhjust kaheldagi.
Emast võiks vist tulevikus presidentki tulla.
Emaks pole mulle, muide, üldse kerge olla!
Emani ei jõua kurjad ega pahad mõtted,
emana on võõrad talle salalikud võtted.
Emata ei kujuta ma üldse elu ette!
Emaga sain käänded selgeks, usute või mitte!

Leelo Tungal „Neliteist emakeelset käänet”

Olgu täna või siis homme,
emadel on kena komme
kõneleda emakeelt,
hoida elus rahva meelt,
kombeid, laule, ütlemisi.
Ja neid temalt tasapisi
õpib iga kasvav laps,
kuni selge nagu naks
on tal ilus emakeel
ja hinges elab rahva meel.

Aidi Vallik „Emakeel ja rahva meel”

APRILL

Mu kallis eesti emakeel,
Kuis kaunist kõlad sa,
Mu kallim ehe eluteel
Ja armsam saatija!

Kus kuulen sinu kandlehäält,
Sääl südant rõõmustad,
Sääl surud mured kulmu päält
Ja kurbust kaotad. Sa üksi südamesse mul
Võid tulel tungida,
Ükspäinis elu osaks sul
Ja luule laulussa.

Su pärast rõõmus on mu meel,
Su elu imetsen:
Sust kõlagu mu kandlekeel,
Su kasuks kõnelen!

Jaan Bergmann „Emakeel”

Kas sööd lusikaga sõnu
või sööd kahvliga ja noaga.
Sõnadest võib tunda mõnu,
tegemist on maitsva roaga.

Idamaal on rohkelt rahvaid,
riike suurte hulkadega.
Nemad teevad trikke vahvaid –
söövad sõnu pulkadega.

Mina eesti keelt söön hulgi
kahvliga või kühvliga,
kapsaga (tead ise – mulgi),
teinekord ka trühvliga.

Ilmar Trull „Emakeelepraad”

Rääkisin palju. Ei rääkinud vähe.
Rääkisin endale augu pähe.
Auguks oli suu,
mis muu.
Suus on sula eesti keel.
See on minu emakeel.

Ilmar Trull “Emakeel”

MÄRTS

Igaühel meist on sõpru mitmeid-setmeid

ja neid ajapikku juurde tuleb veel.

Hea on vahetada sõpradega mõtteid –

 olgu kohtudes või olgu kirja teel.

Võõraid keeli vabalt kõnelda on vahva –

 küllap tead ja küllap veendud veel ja veel:

igal väikese ja iga suure rahva

meelest ilusaim on tema emakeel.

 

Emakeel jääb sinu kõrva helisema,

 nagu ema sulle omaseks saab ta.

 Pole ühtki keelt, kus puuduks sõna „ema”

ega sellistki, kus puuduks isamaa”.

Muutub emakeel justnagu sina ise –

elab, tarkust kogub nagu koolilaps.

 Lihtsaid sõnu teadsid siis, kui olid pisem,

nüüd on mõtted juba läinud keerukaks.

 

Igas keeles kõlab isemoodi „ema”,

 isamaad on veidi erinevad ka.

Aga armastus on siiski kõigil sama:

armas ema, emakeel ja isamaa.

                             Leelo Tungal „Emakeelepäevaks”

Aeg uidata

on keele vilus

ja keele lükanduste pilus

hulle sõnu huigata,

keele teele põigata!

Keel pakub

kümblemiseks end,

või lendab suust –

on keelend.

On seda, mida lakub.

 

Keelt näidata

ei ole ilus,

kuid emakeelepäeval vist

ei tee see meist veel peletist;

ei ole üldse valegi.

 

Keeld keelt ei halva –

ikka teeme!

Ning oma kena pika keele

sirutame Sõrvest Narva

ja palju kaugemalegi.

 

Me eesti keel on kõigi jaoks,

kui ainult endal suust ei kaoks.

Kalev K. Vapper „Emakeelepäev”

VEEBRUAR

Emakeel, su kaunis kõla
Heljub minu südame,
Tungib jumalisel võimul
Minu põue põhjasse.

Sul on võim: nii leinalugu,
Kui ka hõiskav õnnehääl,
Mõtted õrnad tormilised –
Kõik täis elu sinu väel.

Kahetsen, et kaua oli
Tundmata su ilu mul’.
Et sa harimata, vaene,
Kuulsin eluhommikul.

Vihkamist ja vaenu valjut
Tõotati mulle ka,

Kui sind kallimaks ma keeltest
Julgeksin kord pidada. –

Pean sind kalliks. – Kasva! kasva!

Ei sa ole õitsmas veel;
Talv sul oli pikk ja vali,
Minu armas emakeel!

Küll sind Eesti pojad, tütred
Võt’vad kaitsta, kasvata’.
Tulevikus teiste hulgas
Saad siis auga heljuma.
Näit’ma saad, et eestlas südant,
eestlas vaimu olemas,
Et on püha rahvustuli
eesti põues põlemas.

            Anna Haava “Emakeel”

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas
ilusa lõhnaga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ehk toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:

Kas siis selle maa keel
laulu tules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadeldes laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!

Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uju (udu) sisse. –
Nõnda inimeste vaim!

Oled sa ujus ujumas,
Kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta.

                     Kristjan Jaak Peterson „Kuu”