Rapla Keskraamatukogu

Ilukirjandus

Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Shaun Bythell ostis ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu. Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad. Raamatus on kirjeldatud raamatupoe argielu ühe aasta jooksul. Kena ja rahulik, kuid samas põnev kulgemine raamatulettide vahel annab justkui hingerahu ja samas ka lootuse, et lugemishuvi ei kao veel niipea. Raamatu järg „Raamatukaupmehe pihtimused” on peagi lugejatele olemas ka Rapla Keskraamatukogus.

Jess sõidab koos oma kümneaastase pojaga Prantsusmaale, et veeta suvepuhkus päikesepaistelises Dordogne’is, kus tema endine elukaaslane Adam on avanud taastatud Château de Roussignolis luksusliku hotelli. Jessil on aga teine, palju olulisem eesmärk – et Adam hakkaks armastama oma poega.
Naistemehena tuntud Adamil pole aga mingit soovi oma elustiili muuta. Jessi see ei üllata, aga William, kelle jaoks Adam on kiiresti muutunud iidoliks, tahab isaga aina rohkem aega veeta.
Ülimalt naljakas ja täis suuri lootusi, jutustab raamat naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma. See oli liigutav, siiras ja kaasahaarav lugu perekonnast ja armastusest, aga samas ka elu valusamast poolest, kui lähedast tabab raske haigus. Haigus, mis lõpuks mõjutab tervet perekonda. Hoolimata sellest oli raamat elurõõmus ja helge ning näitab, et alati on lootust.

Aastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut.
Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele. Tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest.
Romaan “Kus laulavad langustid” on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu. Mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime. Raamat on olnud raamatumüügi edetabeli tipus ka Eestis. Pikk järjekord raamatukogus hakkab leevenema.

„Ei suuda sõnadega väljendada, kui väga see raamat meeldis. Oleksin tahtnud, et see kestaks igavesti!”, on öelnud lugejad.

Üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal jäetakse ühel talvel Londoni tänavatele maha väike tüdruk. Keegi saladuslik võõras lapsendab ta ning tüdrukust saab järgemööda varas, sõber, muusa ja armuke. 1862. aasta suvel, kui ta on just saanud 18-aastaseks, viibib ta koos grupi kunstnikega ühes kaunis majas, mis paikneb Thamesi jõe ülemjooksu vaikses käärus. Majas kasvavad pinged ning ühel palaval pärastlõunal kostab lask. Üks naine on tapetud, teine kaob ning tõde juhtunu kohta kaob ajapragudesse.

Möödub rohkem kui sajand ning paljud võõrad külastavad Birchwood Manorit, kuid maja ei reeda toimunut, enne kui sinna satub veel üks noor naine, kes vajab selgitust omaenda perekonna saladusele. Kui „Kellassepa tütre” saladus vähehaaval paljastuma hakkab, saame teada nende inimeste lood, kelle elud on olnud selle härrastemajaga seotud 1862. aasta saatuslikust päevast saadik. Põnevalt üles ehitatud ja mitmekihiline raamat annab  tunnistust autori, Kate Mortoni oskusest paeluvaid lugusid jutustada. Kate Morton on sündinud Lõuna-Austraalias ja üles kasvanud Queenslandi mägedes. Ta on lõpetanud ülikooli teatrikunsti ja inglise kirjanduse alal. Tema romaane on avaldatud paljudes keeltes sh viis raamatut eesti keeles.

Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga. Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia. Armastuse ja kättemaksu nimel ollakse kõigeks valmis. Mõni ema võib oma isekuse ja valelikkuse tõttu lapse elu veel aastakümneid hiljemgi mõjutada. See oli huvitav ja kohati kurb lugemine. See haarab kaasa ning ei lase lahti.

 Maggie O’Farrell  on nüüdisaegse Iiri kirjanik. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018).

Seda raamatut lugema hakates on esimesest leheküljest saati selge, et tulemas on midagi head, mille endasse ahmimisega ei tasuks kiirustada. Aga see hea on samas ka raske, umbes nagu siis, kui seisad surnuaial, haua ees, aga samal ajal hakkab sadama õrna valget lund. Mudlum kirjutab kõige kardetumatest siin elus – vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav. Kõik need koledad teemad on ju tegelikult kõikjal meie ümber, aga meie püüame kramplikult kõrvale vaadata. Mudlum suudab kogu selle viletsuse kauniks, vapraks ja poeetiliseks muuta. Ma ei usu, et igaüks suudaks või julgeks katsetadagi.

Põimuvad saatused ja elukäigud, inimene katsub jõudu looduse ja lagunevate majadega. Elud mööduvad, asjad kuhjuvad, üks mälestus ajab teist taga. See on lugu vaimsest ja füüsilisest pärandist.Asusin lugema tausta uurimata, seega ütlen tulevastele lugejatele kohe ära, et see tädi Ellen oli päriselt olemas. Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine. Kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa.

Autori varasemad teosed:

• “Tõsine inimene”, 2014 (Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominent)
• “Ilus Elviira: burleskne jutustus”, 2015
• “Linnu silmad”, 2016
• “Ümberjutustaja”, 2017
• “Poola poisid”, 2019 (Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaat, Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat)

„Raamatu pealkiri ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses luuletuses „Istume laua juures…”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud” sõnab autor. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest. Nende valitud kirjakohtadega ulatab kirjastus lugejale võtme avamaks ust Viivi Luige loomingu külluslikku aeda. Luige teostele on iseloomulik, et siin aeg kogu aeg liigub. Raamat on täis saladusi ja avastusi. Kui selle teose avate ja lugema asute, võib tekkida tunne, et see polegi raamat, vaid teie enda elu, nagu see kunagi oli, ja täna on.

Raamatu lõpus on avaldatud Viivi Luige loomingu bibliograafia.

Raamatu peategelane on maja, mis asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele. Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ühe maja ja tema elanike saatuse kaudu romaaniks kirjutanud sajandijagu Eesti ajalugu. Tõsielul põhinev, ajas hoogalt kulgev värvikate karakteritega lugu saab alguse 1907. aastal Viru kreisis, viib siis lugeja eelmise sajandi alguse Peterburi, et jätkuda 1912. aastal Tallinna külje all Nõmmel, ning jõuab läbi sõjaraskuste välja aega, mil kerkivad Mustamäe ja Õismäe. Maja pikaaegsed elanikud olid Rapla vallast Iira külast linna asunud perekond ning teoses on viiteid Raplale ja siinsetele oludele.

Juune Holvandus on Raplas elav ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

„Jalutasin kõigest ja samal ajal ei millestki mõeldes üle raiesmiku ja valmistusin peagi käsi pikalt välja sirutama, kui äkitselt riivas mu vaatevälja vasakut nurka kummaline tume kogu. Pöörasin pea ja nägin endast umbes 30 meetri kaugusel istuvat karu, kes mingil põhjusel vaatas hoopis teises suunas”, kirjutab Robert Vaino. „Juba märtsi lõpust hakkasin rabakäikudel astuma saapaninast laiemate jälgede sisse. Metsakuningas oli lõpetanud talveune ja küllap ajas tühi kõht looma liikuma”.

Raplas sündinud, koolis käinud ja siin elava loodusevaatleja ja matkajuhi raamat, artiklikogumik koondab endasse viimase kolme aasta jooksul ajakirjas Edasi ilmunud lood. Millest need räägivad? Ütleksin, et kodumaa loodusest, vaikusest, armastusest looduse vastu ja inimeseks olemise valust ja võlust. Loodan, et see raamat innustab minema matkaradadest kaugemale ja nägema looduses enamat kui vaid palgikoormat või muud füüsilist ressurssi. Ideaalis võiks see olla katse tugevdada lugeja ja looduse vahelist sidet. Aga karuga kohtumise juttu raamatus ei ole. Ehk järgmises, sest, see raamat on omamoodi soojendusharjutus suurema ja terviklikuma loo kirjapanemiseks. „Minu sees on juba aastaid küpsenud plaan kirjutada üks mitmekihiline lugu Eestimaa rabades uitamisest ja sellest, kuidas üldse noor mees otsustab ühel hetkel kontoritööst loobuda ja võtab enda missiooniks loodust inimestele lähemale tuua”, ütleb autor.

Teos on koostatud Margus Mikomäe järelhüüetest ja surma-teemalistest kirjutistest. Tegelikult räägib see raamat elust – voogavast, kirkast, mõnusast ja elusamast elust. Siin on 34 järelhüüet kultuuritegelastele (Andres Ehin, Lembit Ulfsak, Jaak Joala jpt), autori lähedastele ja puudele, enamasti ajalehes Maaleht avaldatud tekstid aastatest 2005–2019, sekka leiab sealt ka paar intervjuud ja kirjatükk Rapla linnas tapetud puudele.

Ajal, mil tuli end isoleerida elavatest inimestest, andis Kaarnakivi Seltsi kirjastus välja raamatu, mis toob rambivalgusse meie seast lahkunud. Tegu on viienda Mikomäe artikleid ja intervjuusid sisaldava kogumikuga ning kõik need on autor alapealkirjastanud kui „Koguja raamatud“.

„Surnute raamatut“ ei tasu peljata, kuna selle mõtteliseks teljeks pole üksnes surm. Seda kinnitab ka raamatu alapealkiri „Elu kiituseks“. Margus Mikomäe kirjutatu mõjub esmapilgul küll lihtsalt ja lakooniliselt, kuid tema kujundirikkad mõttekäigud, tuumakad võrdlused ja paradoksid lubavad sageli igast tekstilõigust või koguni lausest korjata üles mõne kaaluka mõtte või küsimuse, mille üle on hea pärast lugemist üheskoos edasi mõelda. Lahkunute järelehüüdeid lugedes võime ära tabada kirjutajale enesele olulised väärtused ning just see seob eri aegadel ajaleheveergudele kirjutatud hingestatud tekstid raamatus mõtteliseks tervikuks. Oskus märgata ja hinnata kõike enda ümber on üks olulistest eluväärtustest, kuna toob kaasa austuse kõige elava vastu. Kõige muu hulgas on Mari Ainso kujunduse ja raamatu kõneka fotovalikuga tallele pandud mälupildid valatud oma tagasihoidlikkuses lummavasse vormi.

Kohalikku koloriiti lisavad raamatule vihjed „ Raplas, Rapla rongis, Rapla lehes jt., lugu Rapla puudest.

Elulood

Peategelane on erakordse saatusega naine 20. sajandi Venemaa tormiste ajaloosündmuste keerises – vene päritolu aristokraat Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg ehk lihtsalt Mura. Eestis tuntud kui Jäneda viimane mõisaproua, oli Mura ühtaegu Briti salaagendi armuke, Maksim Gorki muusa, H. G. Wellsi kallim ja Londoni haritlaskonna loominguline innustaja. Ta suhtles 20. sajandi tõeliste suurkujudega: tsaari, Stalini, Churchilli, de Gaulle’iga.

Vene tsaaririigi jõukasse aristokraadiperre sündinud Murat näis ootavat helge tulevik. Bolševike revolutsiooniga aga variseb kogu ta maailm kokku. Samal ajal kui Lenini julmad politseiorganid tema peret ja sõpru taga kiusavad, armub ta meeletult Briti salaagenti sir Robert Bruce Lockharti. Kui aga too Venemaalt välja saadetakse, jääb Mura üksi. Ellujäämiseks saab ta loota vaid omaenda tarkusele. On neid, kes ülistavad selle naise õrnust ja vankumatut truudust. Teised omakorda mõistavad hukka tema valed. Kõik on aga nõus, et Mura kehastab Elu. Kuigi tal oli hulganisti suhteid, ei kattunud mitte kellegi kirjeldus temast kellegi teise omaga. Sõbrannad, abikaasad, armukesed, lapsed – mitte kellelgi ei olnud temast samasuguseid mälestusi nagu teistel, Mura oli mõistatuslik ja saladuslik.

Prantsuse kirjanik Alexandra Lapierre’i (snd 1955) sulest on ilmunud arvukalt romaane ja biograafiaid.

Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Ma olen sellest raamatust täiesti vaimustuses ja kiidan taevani. Lapierre on Mura eluloo kirja pannud ülima elegantsuse ja armastusega, ta rõõmustab ja elab kaasa oma kangelanna võitudele ja kaotustele. Sügavalt isikupärane raamat avab tugevalt Eestiga, Jänedaga seotud vapra ja julge naise elu.

1995. aastal ilmus eesti keeles Mura tütre Tania Alexanderi raamat „Lapsepõlv Eestis”

---

Järgmist kahte kogumikku tuleb vaadelda paaris, sest nende autor ja teema on samad.

Raamatus on 35 lugu naistest, kes on olnud seotud Eestiga ja meie ajalooga: siin sündinud, siin elanud või siin surnud. Autor Heili Reinart püüdis kirjutada lugusid, mis kõnetaksid võimalikult paljusid naisi. Kangelannade valik on meelevaldne. Paljud nendest naistest olid unustusehõlma vajunud: lugejad ei teadnud nende nimesid ega seda, millega nad olid tegelnud. Aga oli ka selliseid, kes on tänapäevani jäänud unustamatuks ja armastatuks.
Autor püüdis leida põnevaid, intrigeerivaid ja huvitavaid naisi võimalikult paljudelt elualadelt. Nii nagu naised iseloomult ikka, on mõnedki vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Nii mõnegi naise elu oli tragöödia või skandaal. Mõni vilksatas korraks kui särav komeet, intrigeerides meid siiani oma salapäraga, oodates enda avastamist. Teistest on kirjutatud pakse raamatuid, kuid ometi jätavad ka nemad võimalusi üha uuteks tõlgendusteks. Need naised väärivad mõistmist ja respekti. Lisaks Eestile viivad need lood sageli ka kaugetesse maailma nurkadesse. Naisi on sinna viinud nende ambitsioonid saada kellekski, ennast teostada suuremalt kui kohalikud kitsad olud võimaldasid. Neid on sinna pillutanud sõjad ja küüditamised, aga ka majanduslikud olud või suured tunded. Loe lugusid Barbara von Tiesenhauseni, nõid Kongla Anni, Elsa Wagneri, aga ka Maria Laidoneri, Ella Ilbaku, Dora Gordine, Miliza Korjuse ja paljude teiste erilisest elust.

Kaante vahelt leiad 50 naise eluloo, kelle saatus on rikastanud Eesti ajalugu. Nagu inimesed ikka, on mõnedki neist vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Kõik nad väärivad mäletamist ja austust. Muusad, võitlejad, kunstnikud, teadlased jt.

Reisikirjad

Eesti soolopurjetaja Uku Randmaa osales 2018. aastal ümbermaailma soolopurjetamisvõistlusel Golden Globe Race. Võistlusel, mis toimub alati samasuguste navigeerimisvahenditega, mis olid kasutusel siis, kui see 1968. aastal ellu kutsuti. Ei mingit moodsat tehnikat ega sidepidamisvõimalusi. Rääkimata võimalusest vahepeal end mõnes sadamas sirutada. Raamat on sümbioos kahest maailmast: merest ja mandrist, ka siseelust ja välistest tingimustest.
Karmil merel pidas Uku päevikut ja omamoodi merekaruelu elas samal ajal tema naine, Maibi, kes hoolitses nende pisikeste kaksikute, ühe tiineri ja terve kodu eest. Kui Uku hoidis merel lippu kõrgel, siis samal ajal tegi seda ka Maibi, kaks jalga kindlalt maa peal, sõna otseses mõttes. Selles raamatus põimuvad ja põrkuvad kahe inimese mõtted ja emotsioonid, sest kerge polnud kummalgi. Koorub välja ka suurem mõte – kui tähtis on armastus. Ja kuidas see püsima jääb, kui teineteisest nii kaugel ollakse.

 Üks neljakümnendate lõppu tuhisev paar teeb keskeakriisi ettekäändel tööga lõpparve, pakib seljakoti ja suundub täitma oma ammust unistust – reisida terve aasta. Sihtkohaks valivad nad Aasia, ärasõiduajaks kuraditosinareede, eelarveks 60 eurot päevas. Mida nad oma teekonnal läbi kümne riigi näevad ja kogevad, sellest raamat humoorikal toonil räägibki. On palju kirkaid looduselamusi, kohtumisi omapäraste kultuuride ja eksootiliste loomadega, aga ka ohtlikke olukordi. Nad seiklevad mitu nädalat tuk-tuk’iga ning söövad pardiembrüot ja kobrapeenist, ujuvad kõrvuti maailma suurima kalaga ja seisavad tossava vulkaanikraatri serval, näevad õõvastavat loomade ohverdamist ja saavad tunda laastavat maavärinat, suruvad kätt surnud mehel ja elavad üle hirmutava rolleriõnnetuse. Lugudele lisavad värvi 350 imepärast fotot.

K eavat koduks pidav Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Kord elab Margus Taimaal, nädala pärast tervitab Indiast, siis on ta juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, edasi on plaan põigata Jaapanisse ja sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi “Universaal Universum” varustaja, just seetõttu elab ta enamuse oma aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kargofirmadega, kembeldes tolliametnikega. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see naine laua peal? Miks teeb see ärimees nii ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale “jess” ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?

Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama. Kõik see juhtus enne koroonat. Viimase aasta on autor ilmselt pidanud kodukandis viibima.

Raamat vaatab värske pilguga ajaloolisi sündmusi, mis ühendavad kõiki maailma maid. See gigantlik maailma ajaloo ümberhindamine annab meile suurepärase pildi jõududest, mis on vorminud globaalset majandust ja poliitikat ning on nüüd Idas jälle võimsust saavutamas. „Siiditeed“ on üks viimaste aastate enim tähelepanu äratanud aimeraamatuid kogu maailmas. Sajandeid on läänemaailma peetud maailma jõukuse, teadmiste ja võimu kantsiks ja on seda palju sajandeid ka olnud. Kuid nüüd on kõigi pilgud suunatud itta, mille rahaline ja poliitiline vägevus on jõuliselt tõusuteel. Rahvusvahelises poliitikas, äris, kultuuris ja teaduses teevad ilma riigid, mis sirutuvad Ida-Euroopa piiridelt üle Kesk-Aasia kaugele Hiina ja Indiani. Algamas on uus ajastu ja sündmused kordavad jälle peegeldusena kõiki neid, mis on Aasias juba aastatuhandeid aset leidnud.

Autor Peter Frankopan töötab Oxfordis Worcesteri kolledžis vanemteadurina ja on Oxfordi ülikooli Bütsantsi-uuringute keskuse direktor.